Valvasin, automaat õlal, relvaladusid ehk Kuidas Balti kett Ukrainas Nõukogude armee eesti sõduriteni jõudis

 (99)
Egon Mets Haljalast (püssiga) ja Teet Torila Võrust (taga). Viibime vahtkonnaruumis, parasjagu on puhkehetk. Foto on augusti algusest 1989.
Egon Mets Haljalast (püssiga) ja Teet Torila Võrust (taga). Viibime vahtkonnaruumis, parasjagu on puhkehetk. Foto on augusti algusest 1989.Autori arhiiv

„Noh, kas Eesti on juba Nõukogude Liidust lahku löönud?“ Nii küsis üks ja teine ohvitser minu ja Teedu käest korduvalt.

Maaleht avaldab Virumaa tuntud ja tunnustatud ajalooõpetaja Egon Metsa mälestusi Balti keti ajast, mil ta oli Nõukogude Armee sundajateenistuses Ukrainas.

1989. aasta suvi Lääne-Ukrainas oli kuum ja kuiv. Pärnu-suurune, pika ja värviküllase minevikuga Dubno linn ajaloolises Volõõnias oli saatuse tahtel koduks kahele eesti poisile, virulasele ja võrulasele, kes ajateenistuse kõrvalt jälgisid kodust saadetud kirjade ning ajalehtede abil hinge kinni pidades sündmusi kodumaal.

Mina olen Egon Mets Haljalast, sõber on Teet Torila Võrust.

Laulvast revolutsioonist


oli möödunud aasta, kodumaalt lahkumisest pool, ning selle aja sees juhtunud mõndagi: jõulud olid taas ametlik püha, Pika Hermanni torni oli heisatud sinimustvalge lipp ning Haljalas samal päeval taasavatud Vabadussõja mälestussammas, riigikeeleks kuulutatud eesti keel, oli hakatud moodustama kodanike komiteesid (ja mindki koos mu perega registreeritud Eesti Vabariigi kodanikeks). Kevadel valiti teist korda Miss Estonia, selleks sai Cathy Korju, ja tähistati üle aastakümnete taas emadepäeva.

Seotud lood:

Piirid olid avanenud ja eestlasi reisi aina enam välismaale. Selle suve superhitt oli Lambada, mida tantsis kogu maailm. Kui meie väeosa puhketoa telekast kostis „Chorando se foi quem um dia só me fez chorar…“, hööritasid isegi kaugetest mägiküladest pärit tadžiki poisid puusi, püüdes matikida noid legendaarseid tantsusamme. Teet ja mina samuti.

Oleme kasarmu ees (mina paremal ja Teet Torila vasakul), meie vahel on üks meie venelasest kaasvõitleja, kelle nimi enam ei meenu Autori arhiiv

Balti kett jõudis


meieni kirjade, ajalehtede ja ajakirjade vahendusel, neid sain 1200 kilomeetri kauguselt kodust postipakkidena. Toona ei tulnud pähegi imestada, kuidas oli võimalik korraldada sedavõrd hullumeelne ettevõtmine kõigest kuu ajaga (otsus võeti vastu kolme Baltimaa rahvarinnete poolt 15. juulil 1989), ilma interneti ja mobiiltelefonideta. Imestust ja imetlust äratab see alles nüüd, 30 aastat hiljem.

Samuti sain alles hiljem teada, et inimkett möödus minu lapsepõlvekodust Kärus, piki Rapla-Türi maanteed, mööda endisest koolimajast Käru mõisas, kus mu koolitee kunagi algas; ja et Käru paisjärve äärde püstitati aastate möödudes Balti keti mälestuskivi.

Ma ei mäleta,


kus ma olin 23. augusti õhtul 1989 kell 19.00, kui 2-miljonilist inimketti läbis kolmekeelne loits: „Vabadus! Briviba! Laisve!“ Võimalik, et sammusin piki okastraatidega ümbritsetud perimeetrit, AKM õlal, oma igapäevast vahikorda, valvates relvaladusid ja lennukivarustust.

Või koorisin õhtusöögiks kartuleid. Või juhtus see olema vaba õhtu, mille veetsin saatusekaaslasest sõbra Teeduga linna peal kolades (olgu, mõnes kõrvalisemas õllesaalis).

Igatahes, kui ma mõni päev hiljem sattusin lugema Nõukogude armee ja kaitseministeeriumi ametlikku häälekandjat „Красная звезда“, milles Baltikumi rahvaste vabaduspüüdlusi raevukalt rünnati ja otsese jõuga ähvardati, olin hämmeldunud, et meie väeossa too sõjakas resonants ei jõudnudki.

Meie (minu ja Teedu) ärasaatmise puhul korraldati pidulik rivistus, komandör major Didenko on samuti pildil. Ta kinkis meile mõlemile mütsi ja salli - ikkagi põhjamaale minek! Autori arhiiv

Olin selleks valmis olnud. Tõsi, siis ja hiljemgi – sest sündmused Eestis arenesid ühemõttelises suunas – küsis üks ja teine ohvitser minu ja Teedu käest korduvalt: „Noh, kas Eesti on juba Nõukogude Liidust lahku löönud?“ , ent kõik need küsimised olid sellised sõbralik-lõõpivad (kui mitte vaikimisi toetavad), mitte kordagi vaenulikud.


See oli kummaline aeg


– ma olin okupatsiooniarmee ajateenija võõral maal ja pidanuksin end tundma ahistatuna ja orjastatuna, kuid ei tundnud. Tõsi, koduigatsus piinas, ja vabanemise lähenedes 1990. aasta sügisel aina enam, samuti oli meeletult kahju, et ma ei saanud vahetult osa Eestis toimuvast, ent ma tundsin end veidral moel vaba inimesena. Isegi kui mu argine vabadus oli piiratud.

Ehk aitas seesuguse enesetunde kujunemisele ja kinnistumisele kaasa esiteks tõsiasi, et meid Teeduga koheldi – vähemalt väeosa ohvitseride, aga ka paljude kaasvõitlejate poolt – üllatavalt säästvalt, mis ajapikku kasvas lugupidamiseks.

Loe veel

Kui me 1990. aasta oktoobris teenistusest vabanesime ja Lvivi-Riia rongiga kodu poole sõitsime, ootas meid ees juba hoopis teine Eesti. Möödunud oli vähem kui kaks aastat (alates detsembrist 1988), muutunud nii palju.

Berliini müür


oli langenud ja Ida-Euroopa kommunismist vabanenud. Külm sõda oli lõpule jõudnud. Teedu õe autoga läbi sügisöö Riiast Võru poole vurades tervitas meid ühtäkki lummav sinine silt kirjaga „Eesti Vabariik“ – sõnapaar, mis seni oli eksisteerinud vaid meie mõtetes ja üha enam ka dokumentides, aga mitte maastikul.

Ehkki lõpliku vabanemiseni jäi sel hetkel veel 10 kuud, teadsime, et me olemegi vabad.

Päriselt.