Tänavu keedeti kalasupp lutsust ja angerjast ning kõht söödeti täis kogu külal. Lisaks tõi rahvas kodudest kaasa vanemaid esemeid, mis küla ajalugu ning vanemat eluolu tutvustavad. Leidus kalapüügiriistu, peegleid, pesupesemisvahendeid, totsikuid ja nätsikuid — kõike igapäevast ja oma, mida on ikka vahva vaadata.

“Elul pole viga, pension jookseb, suvel ja talvel käivad kalamehed, rahvast ikka liigub,” rääkisid aastaringselt külas elavad prouad.

Alaliselt elab Vasknarvas mõnikümmend inimest, suvel tulevad kohale ka need, kes vanavanematelt sealkandis maja pärinud ning suvitavad mõnuga. Paljud majad on saanud uue värvikuue, aedades sirguvad viljapuud — eriti hea kandmisega paistavad tänavu sealkandis olevat pirnid.

Vasknarvas asub Vasknarva prohvet Eeliase kirik ning klooster, kus elab kümmekond Kuremäe kloostri nunna. Nemad kannavad hoolt kloostri siseaia ja ümbruse eest. Esiküljel õitsevad roosid, tagapool sirguvad männid ja kastanid.
Otse kloostri müüri taga asubki plats külapeoks ning sealne elurõõmus kisa-kära tuleb nunnadele otse koduõue kätte. Sellest häirida nad end ei lasknud ning igapäevased toimetused läksid tavapärases vaikses rütmis oma rada.

Veel ühe vaatamisväärsusena võib huviline leida jõe äärest 15. sajandist pärineva ordulinnuse varemed.