Liibeki sõnul saab reoveest toota ka soojust – juba täna on Eestis paar-kolm asulat, mis loomasõnnikust eralduvast metaanist soojust ja elektrit saavad, lähitulevikus võiks neid asulaid oluliselt rohkem olla.
Ideaalis peakski raportile järgnema konkreetsed suunised, nn motivatsioonipakett, mis suunaks väiksemaid reovee/settekäitlejaid oma tooret suurematesse keskustesse vedama ja suuremaid seda pakutavat kraami ka lahkelt vastu võtma. „Keskustest väljuv lõpp-produkt läheks aga olenevalt kvaliteedist taaskasutusse uue tootena kas näiteks mootorikütusena transpordisektorisse, elektrienergiaks, toasoojuseks või väetisena põllule, metsa, haljastusse…,“ loetles Hans Liibek. „Piltlikult öeldes saab isegi haisu kotti ajada ja maha müüa!“

„Loodetavasti tekib selle raporti tagajärjel Eestis reoveekäitlejate võrgustik, see aitaks säästa nii keskkonda, raha kui ka energiat – praegu pusivad reoveekäitlejad ju n-ö oma mullis ja naaber ei tea, mida naaber teeb või kavandab,“ ütles EVELi tegevdirektor Vahur Tarkmees. „Ehk, et täna konkureerivad erinevad projektid ühistele toetusrahadele ja projektide hindajad ehk raha andjad ei ole keskendunud võrgustumisele vaid üksnes konkreetsele piirkonnale, kuigi majanduslikult oleks mõistlikum arvestada tervikpilti, suuremat regiooni.“

Tarkmehe sõnul võiks raport anda tõuke reoveesettest saadavast energiast huvitatud isikuid ühendava klastri tekkeks Eestis. „Usun, et reovee haisuteema hakkab nüüd hoogsamalt lahenema ning et vee-ettevõtjad saavad suurepäraseks eeskujuks teistele haisutekitajatele, olgu nad siis põllumajandus- või tööstusettevõtted,“ lisas Vahur Tarkmees.