Venelasele anna suppi, prantslasele heeringat ära paku
Maaturismi arendajad peavad puhta looduse kõrval oluliseks turismimagnetiks kohalikku toitu. Eestlaste vanem põlvkond peab tummist suppi ja rammusat maapiima veel harjumuspäraseks, kuid Lääne turistidel on söögi suhtes märksa rohkem pretensioone. Kes on allergiline, kes taimetoitlane.
Saaremaal Kuressaare külje all tegutsevas Jurna turismitalus eelistatakse kohalikku toitu ja Saaremaale kohaselt on menüüs kindel koht kalal, pakutakse ka lamba- ja metssealiha. Pastöriseerimata maapiima kannud on perenaise Airi Tarvise sõnul pärast hommikusööki alati kõik tühjad.
Söövad isegi ühepajatoitu
“Need, kes pole enne kala söönud, teevad seda meie juures,” nendib Airi Tarvis. “Kui on hästi tehtud ja serveerid seda naljatledes, et proovige, siis on ikka ära söödud.”
Perenaine kirjeldab elavalt, kuidas külastajad on väitnud end olevat taimetoitlased, aga selle aja jooksul, kui ta on jõudnu taimetoidu serveerimiseni, on pool kalasupist ära söödud.
Võõristust on tekitanud ühepajatoidud. “See on valmistamise küsimus,” arvab Jurna perenaine, lisades, et kui ühepajatoidu juurviljadel on värvi, mitte ühtlane hallikas mass, ahvatleb söök end kergemini maitsma. Ta toob järjekordse näite: lahkuvad turistid on öelnud, et koka võtaksid nad kaasa. Mitte koka-koolajoogi, vaid selle inimese, kes toitu teeb.
Välisturistide nõudmistest rääkides jätab perenaine konkreetsed riigid mainimata, aga ütleb, et mida arenenum maa, seda rohkem on inimestel toiduallergiat. “Kui tean ette, mille vastu, siis saan nende toitmisega hakkama.”
Samuti tuleb alati arvestada sellega, mis rahvusest turistidega tegu. Näiteks Kesk-Aasiast pärit inimestele ei ole mõtet pakkuda sealiha, aga sakslastele meeldib see kindlasti. “Prantslased heeringat ei söö, nemad tahavad hommikuks moosi, juustu ja röstsaia.”
Haanja kuppelmaastikul asuva Suhka turismitalu veebilehel on eraldi kirjas: “Söögiks pakume tervislikke eesti maatoite.” Turismitalu perenaine Merike Raiste-Prutt meenutab üht väliseestlaste paari – naine oli Austraaliast, mees Kanadast –, kes saatsid enne oma tulekut pika nimekirja, mida nende kolm last söövad ja mida mitte.
Siis tuli lumetorm, elekter kadus kolmeks päevaks. Perenaine otsustas külalistele hoopis korralikku lõunaeesti ahjutoitu valmistada. “Pistsid nahka kõik ja kiitsid,” teatab Suhka talu perenaine.
Ta meenutab tosina aasta tagust aega, kui alles turismiäriga alustas: “Kui tuli kolmekümnene grupp sakslasi, siis pooled nendest olid allergikud, soomlastest vähem, aga eestlased ei teadnud allergiast siis veel midagi. Nüüd on eestlastegi seas allergikuid ja taimetoitlasi.”
Ka Suhka turismitalus pakutakse maapiima, ja ennäe imet – ka see pole perenaise sõnul külastajatel n-ö põhja alt ära võtnud. Allergiat on inimestel kõige rohkem piima- ja jahutoodete suhtes. Mõni sööb ainult tatart või hernejahust tehtud sööki.
Uus trend on Merike Raiste-Prutti sõnul Haanjamaal Venemaa turistid. Kogemus näitab, et venelastele meeldivad eriti Eesti piimatooted, nad on vaimustuses siinsest kohupiimast ja jogurtitest.
“Vene peredes lapsed näkse ei söö, nende kasvatus on teine,” kiidab ta.
Merike Raiste-Prutti on märganud, et venelased hindavad lõunasöögi puhul eriti oluliseks suppi ja peavad rangelt kinni teeaegadest. “Neile meeldivad tummised ja toitvad supid, näiteks oasupp, liha-klimbisupp, aga ka borš, kala- ja isegi nõgesesupp.”
Maitsemeel on treenitav
Pärnumaal Tõstamaa vallas rabade keskel majandavale Mart Vahtelile sai juba aastate eest selgeks, et oma talu lammastest, kanadest, viljapuudest ja köögiviljadest jätkus rohkem kui küll selleks, et seda kõike ka külalistele pakkuda.
“Taanlasest külalise jaoks, kes armastab pigem India, Mehhiko ja Tai kööki, mõjub Viruna köök maitseainete poolest hämmastavalt lahjana,” märgib Viruna turismitalu peremees. “Kuid maitseainete lisamine toidule oleks peaaegu andestamatu, sest ma pole mitte kunagi söönud nii maitsvaid tooraineid. Mida muud on kapsas, grillitud lambaliha või metsamarjadest valmistatud tarretis kui uskumatult rikkalike nüanssidega maitseelamust pakkuvad elemendid, mis Taani põllumajandustootmisest juba aastatid tagasi kadusid. Isegi tavaline põllul metsaservas kasvanud kartul maitseb jumalikult.”
Viruna talu peremehe Mart Vahteli sõnul on isekasvatatud toiduainetel tugevam maitse. Ja loom peab olema õigesti tapetud. Samas tunnistab ta, et külalistele, kes on näljasena pikalt päevalt metsas tagasi saabunud, on toiduga kerge muljet
avaldada.
Pearoa põhiline tooraine on Viruna talus lambaliha. Peremees Mart Vahteli jutu järgi on käinud tema talus isegi üks Inglise lord, tõsi küll, inkognito, ekstra selleks, et head talleliha süüa. Mõni tuntud külaline on rääkinud, et vihkab lambaliha, aga pistab siis pintslisse mitukümmend lambalihapirukat.
Mees tunnistab, et naudib välismaalastele toidu tegemist. Talle meenuvad Ühendkuningriigist pärit nn loodusesõbrad, kes olid kõige suhtes allergilised ja kellel oli oma toit kaasas. “Aga talleliha on siin söönud ka taimetoitlased,” teatab 30 aastat lambaid kasvatanud Mart Vahtel ja tunnistab, et talle endale ei maitse näiteks lambarasv. Ja kui linnas elaks, oleks ta hoopis taimetoitlane.
Eestlane ei oska nautida
Mart Vahtel on väga kriitiline eestlaste suhtes, võrreldes eestlasele talleliha pakkumist sigade ette pärlite viskamisega. “Tõmbavad talleliha juurde viina rindu ning panevad lihale kõvasti soola, ketšupit ja majoneesi peale.”
Eurooplane on tema sõnul harjunud korralikult sööma – tuleb kaugelt, tahab head. “Soliidsematel lääne- ja lõunaeurooplastel on oma veinid kaasas,” räägib ta. “Välismaalased otsivad talusid, aga jõuavad pahatihti maahostelitesse, kus on söökla söök ja poolfabrikaadid. Väikesel kohal ei saa pikk menüü olla, kui tahad pakkuda talu-, mitte hulgilao toitu.”
Vahteli kirjelduse järgi kulub korralikel eurooplastel söömaajale kaks-kolm tundi – nauditakse maitseid ega valata toitu ohtra majoneesiga üle.
“Maitsmismeel on nagu muusikaline kuulmine. Ühel on, teisel mitte, aga see on arendatav,” teab Viruna talu peremees.
