Osmussaare saarevaht Rita Koppel rääkis, et torm jõudis kohale uskumatult kiiresti – ühel hetkel nähti pilvi ja hakati kiiresti lapsi ja täiskasvanuid kokku korjama, kuid siis juba sadas ja valgest päev muutus tumedaks.

„Vihm oli täiesti pöörane, saime hetkega märjaks,“ kirjeldas Rita Koppel. „Pilte ja videosid just seetõttu pole, et vaatasime, et minema saame. Paljudel said mobiilid veekahjustuse, vett lihtsalt kallas nii nagu oleksime kuival maal merelainete kätte jäänud.“

Tuul oli nii tugev, et kui lapsi autosse tõsteti, tõmbasid puhangud väiksemad vanemate käes sirgu.

„Autol põlesid kõik tuled, kuid nähtavus oli heal juhul meeter. Puud langesid ümberringi, välgud sähvisid auto ees ja taga. Olime nii märjad, et kellelgi polnud ühtki kuiva kohta,“ sõnas saarevaht.

Suvepäevalistega koos olnud loodusgiid, kes on kogu elu elanud Nõval mere ääres, ütles, et pole kunagi midagi sellist näinud.

„Ka meie mitte,“ möönis Koppel. 2005. a. jaanuaritormi ajal küündisid tuulepuhangud saarel 42 m/s, kuid see toimus öösel, kui inimesed olid majades.

„Nüüd sattusime aga ise selle keskele ja see oli hoopis midagi muud,“ sõnas Koppel.

Saarel on tema sõnul tormimurde ning teede puhastamisega on tulnud samuti tegeleda. Torm tõstis ümber paate ning ühe viis ka ära.

Tuulel olid silmnähtavad koridorid, kus jäi järele laastatud ala – näiteks võttis tuul maha saare keskel vanu jämedaid puid, murdes neid keskelt, kuid sada meetrit eemal olnud kasvuhoone, mille uksed olid lahti, jäi täiesti puutumata. Isegi ükski taim polnud murdunud.

„Hiljem õhtul istusime mere ääres ja arutasime, et nägime midagi erilist,“ rääkis Rita Koppel. „Kuna keegi viga ei saanud, siis olid inimesed hiljem isegi rõõmsad, et nii võimast loodusnähtust õnnestus ise kogeda. See jääb ikka meelde kogu eluks.“