Vikat niitis pilliroo asemel koostöö
Sel sügisel on Tartumaa Peipsiga piirnevatest omavalitsustest tulnud ridamisi otsuseid, kus soovitakse Peipsiveere Arengu Sihtasutuse (PAS) likvideerimist.
16. septembril otsustas Kallaste linnavolikogu lõpetada sihtasutuses osalemise ega maksa eelarvesse ka raha. PASi nõukogule tehti ettepanek lõpetada sihtasutuse tegevus 1. jaanuarist.
Paar päeva varem võtsid sarnase otsuse vastu Vara vallavolinikud. “Kuna sihtasutuse tegevuse eesmärgid, ülesanded ja nende saavutamise vahendid ei ole enam saavutatavad, ei pea Vara vald otstarbekaks osalemise jätkamist,” seisab otsuses.
Ettepaneku sihtasutuse tegevuse lõpetamiseks tegi ka Alatskivi volikogu. “Ootused ei ole täitunud ja nüüdseks on ta ka ajale jalgu jäänud,” ütleb Alatskivi vallavanem Andu Tõrva.
Peipsiveere Arengu Sihtasutuse 15. sünnipäev jääb seega tõenäoliselt pidamata.
“Kuna volikogud on oma soovi esitanud, ei näe ma põhjust, miks me tegevust ei lõpeta,” lausub asutuse juhataja Liina Miks.
Kõik tahavad arendada
PAS loodi riigi poolt 1997 Tartumaa Peipsi-äärsete omavalitsuste ning maavalitsuse koostööks. Põhjus oli selge: Peipsiveere sotsiaalmajanduslik mahajäämus paistis eredalt silma mitte ainult Eesti, vaid isegi ülejäänud Tartumaa arengu taustal.
Poole sajandiga oli rahvaarv neis omavalitsustes vähenenud kuni poole võrra. Paljudesse küladesse olid jäänud üksnes pensionärid.
Arengut pidurdasid viletsad kohalikud teed, elektrisüsteemid ja ka muu taristu.
Sihtasutus asuski tegutsema. “Suur õnnestumine oli Kolkja kala- ja sibularestorani ehitus, Alatskivi lossi katuse paigaldus, Setu teemaja arendus, sibulaühistu tegevuse algatamine,” loetleb Miks.
Nüüd on asi otsas. PASi õigus raha jaotamisel ja suunamisel on väike, muutunud on mitmed rahastamisallikad ja taotlemise tingimused.
Samas on tekkinud palju MTÜsid ja sihtasutusi, kes kõik tegelevad sama arendusasjaga.
PRIA rahastamisel tegutsevas Tartumaa Arendusseltsis võeti Peipsiveere arenduseks koostöös sealsete LEADER-gruppidega tööle projektijuht.
Kuna enamikul muudest arendajatest maksab püsikulud mingi fond või muu piirkonnaväline allikas, on valdadel odavam teha projekte nende kaudu.
PASi, selle ühe töötaja ja kantseleikulude eest peavad aga liikmetest omavalitsused ise maksma. Nii näiteks kergendas iga selles osalev omavalitsus tänavu oma rahakotti 23 940 krooni ehk 1530 euro võrra.
“Iga vald soovib eelkõige tegelda ikkagi enda objektidega,” on PASi juhataja Liina Miks sunnitud nentima.
Pole ühisprojekte, mis valdu koostööle virgutaks. Kaasfinantseerimise võime on napp. Kinnis-
asja arendamiseks saab toetust taotleda ainult omanik, mitte aga koostööorgan.
Peipsi Vikat tagasi ei anna
Vaatamata kõigele, oleks PAS ehk jätkanudki, kui üks ebaõnnestunud koostööprojekt poleks seda lõppu kiirendanud.
2009. a sai PAS Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt (EAS) 295 000 kr projektile “Kohalikule pillirooküttele ülemineku kava koostamine Tartumaal”, mille tegemiseks sõlmis PAS lepingu MTÜga Peipsi Vikat.
Töö ei saanud aga õigeaegselt valmis. Pealegi ei jäänud EAS Peipsi Vikati tehtuga rahule. Puudusid pillirookütte tasuvuse hinnangud ega selgunud, kuidas omavalitsused saaksid projekti tulemusi kasutada. Puudulikuks jäi ka pilliroolõikamise mõju hinnang keskkonnale.
EAS esitas PASile raha tagasinõude. PAS omakorda soovis raha tagasi saada MTÜ Peipsi Vikatilt, kuid too keeldus.
“Me ei ole nõus tagasi maksma, sest töö on tehtud,” põhjendab juhataja Tauno Laasik.
Nii seisab PAS lõhkise küna ees, kuna ka sihtasutuses olevad vallad on keeldunud tagasimakseks 236 364 kr ehk 15 106 eurot oma kõhnast kotist leidma.
“See pillirooprojekt sai meie jaoks viimaseks tilgaks,” tunnistab Andu Tõrva.
Lihtsalt lõpp või pankrot?
EASi ettevõtluskeskkonna osakonna juht Monica Hankov kinnitas, et raha tagasimaksmise
tähtajaks on tänavuse aasta lõpp.
“Kui PAS projekti selleks ajaks lõpule viib, on EAS nõus tagasinõudest loobuma,” selgitab Hankov. Töö lõpuleviijana on Peipsi Vikat aga kindlasti välistatud.
Kuna PAS on riigi asutatud sihtasutus, saab seda lõpetada üksnes valitsuse volituse alusel. Tartu maavalitsus taotleb seda volitust siseministeeriumi kaudu.
“Kui sihtasutus on aga maksejõuetu, peavad likvideerijad esitama pankrotiavalduse,” selgitab Heili Uuk, Tartu maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna peaspetsialist ning sihtasutuse nõukogu liige.
Tõde on aga ka selles, et Peipsi järve äärsed Tartumaa vallad on jätkuvalt omavalitsuste võimekuse pingerea lõpus.
