Võiduveini meister ei võta ise tilkagi
Eestimaine veinikultuur on tõusuteel – Maalehe ja Veinivilla koduveinikonkursil on osalejaid aasta-aastalt rohkem ja pakutu kvaliteet aina parem.
Tänavu esitati kokku 133 kandidaati, mille hulgast 19 parimat valis žürii finaali.
Finaal toimus laupäeval Haapsalu veinipäevadel.
Maitsja töö pole lihtne
Finaali jõudnud veine hindasid nii asjatundjate žürii kui ka rahvažürii, kes moodustus peamiselt veinipäevade külastajatest. Et materjali, mille hulgast valida, oli piisavalt, jõudsid finaali väga korraliku kvaliteediga veinid. Nii kostis žürii laua tagant hindamise ajal enamasti rahulolevat mõminat. Harva märkas grimasse, mille saatel söösteti lonksukest vastavasse anumasse sülgama.
Hindeid sai anda üheksapunktisel skaalal, alustades halvast, nõrgast ja keskpärasest ning lõpetades hinnetega “suurepärane” ning “erakordne”.
Žürii võttis kohad sisse Kuursaali terrassil. Veiniprofid Aarne Pajula ja Aare Karolin leidsid selle olukorra üsna ebahariliku olevat.
Nimelt nõuab degusteerimine keskendumist ja ei saa lubada, et näiteks köögist hoovav pannkoogilõhn või terrassi kõrval jalutavate daamide parfüüm maitsjate sõõrmetes segadust tekitama hakkaks.
Et viibisin oma elu esimesel veinidegusteerimisel, olin õnnelik, et sattusin istuma Pajula ja Karolini vahele. Ausalt, alguses ma natuke ka piilusin oma naabrite lehti.
“Tasakaalustatud,” oli üks neist lahtrisse kirjutanud.
“Mahlane, tunda õunakoort ja -seemneid,” kirjutas teine.
Profid hindasid kiiresti
Võtsin veel lonksukese.
Tõepoolest, nüüd maitses jook mahlane. Õunakoore maitset võis ka hea ettekujutuse toel tunda.
“Sillerdav,” torkas mulle järgmist veini silmitsedes pähe.
“Täidlane,” leidsin järgmise kirjeldamiseks ainuvõimaliku omadussõna.
“Nagu südasuvine aed, küpsed kirsid,” muutusin järjest lennukamaks. Ka punkte tuli aina heldemalt. Tempo oli kiire. Märjuke klaasi, veidi loksutada, nuusutada, maitsta, ülejääk jääginõusse ning lonksuke vett suu ja klaasi loputuseks.
Jäi vaid imetleda, kui kiiresti profid hindamisega ühele poole said.
Mõneti oli see kiirustamine tingitud ka sellest, et kui kõik üheksateist veini maitstud ja märkmed tehtud, tormati üksmeelselt tualeti poole.
“Žüriiliikmed väljaspool järjekorda!” hõikas Pajula üle saalipõranda rühkides.
Ehkki hindajad koguseliselt palju ei joo, tekitab tarbitud vesi ja paarkümmend eri sorti kehas tõelise pillerkaari.
Tõeline proff on see, kes suudab maitsemeele erksana hoida degusteerimise lõpuni.
Parimad vahetasid kohti
Tänavusel Maalehe konkursil vahetasid eelmise aasta parimad oma kohti. Esikoha saavutanud Meelis Kase oli eelmisel aastal kolmas, mullune võitja Viljar Kiirats aga tänavu kolmas.
Esikolmikusse jõudis veel Maie Lepik Põltsamaalt oma rubiinpunase poolkuiva mustasõstraveiniga.
Rahvažürii andis aga sajandikpunkti pealt võrdse summa kahele joogile. Auhindade jagajate kergendus oli suur, kui selgus, et mõlema, nii kuiva punase- ja mustasõstra kui ka mustika-punasesõstraveini autoriks on Viljar Kiirats.
Seega on Kiiratsi veinide positsioon rahva südames ülimalt kindel.
Võitja Meelis Kask saatis tänavusele konkursile koguni üksteist toodet ning neist kaks pääsesid ka finalistide hulka. Esikoha saanud dessertvein Kanarbiku Unelm oli õuntest.
Jätkuvalt saadab Kask veine konkursile sõprade ja tuttavate soovituste järgi, sest täiskarsklasena ta valmistatut isegi ei maitse. “Mina naudin veini valmistamist,” kinnitas ta.
Kasel on võiduveini tegu erksalt meeles.
”Oli 9. september, antoonovkad aias täiesti küpsed. Tegin õunad mahlaks, lisasin suhkrut ja panin käima,” jutustas Kask. “Pärmi ma ei kasuta. Lisaainetest tarvitan ainult käärimise peatajat.”
Söögi kõrvale liiga magus
Mis siis tekitab selle ideaalse koosluse, mis kõiki vaimustab, jääb veiniteo – nagu iga loomingu juures – lahendamata müsteeriumiks.
Žüriiliige Aarne Pajula ütles võiduveinile hinnangut andes, et teda võlus ülimalt puhas ja intensiivne õuna maitse.
Kõige vähem punkte sai see aga Eesti Sommeljeede Liidu presidendilt Kristel Nõmmikult. Talle tundus võitja liiga magus, ja et tema jaoks seostub vein ikkagi toiduga, siis ei oskaks ta sellele veinile leida sobivat kaaslast söögi näol.
Konkursi võitja sai hulgaliselt auhindu. Kõige hinnalisem neist võitja omal valikul kas veinitundja baaskursus sommeljeede erakoolis või sügisene veinireis Prantsusmaale või Gruusiasse.
Lisaks sellele sai võitja Dansukkerilt 25 kilo suhkrut ning Veinivillalt kinkekaardi, mille Meelis Kask vahetas kiiresti 70-liitriseks veininõuks.
“Aeg rabarberiveini tegemiseks hakkab juba lõppema, aga mul polnud ühtegi vaba nõu, kuhu seda teha,” rõõmustas Eesti parim koduveinimeister.
Žürii
Veinieksperdid Aarne Pajula ja Aare Karolin, Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni president Kristel Nõmmik, ajakirja Vine peatoimetaja Tanel Eigi, Põltsamaa Felixi veinimeister Piret Karu, Läti veinimeister Martins Barkans, Läti Viinamarjakasvatajate Seltsi esindaja Liene Kikute-Barkane, Soome firma Viinitalo OY juht Henrik Solin, Maalehe peatoimetaja Aivar Viidik ning meedia esindajatena Jana Rand Maalehest ning Madiken Kütt Lääne Elust.
1. Kanarbiku Unelm – dessert-õunavein – Meelis Kask Tartumaalt Rannu vallast, 4,273 punkti.
2. Magus Suudlus – poolkuiv mustasõstravein – Maie Lepik Põltsamaalt, 3,909.
3. Mustika-punasesõstravein – kuiv punane – Viljar Kiirats Tallinnast 3,727
(rahvažürii lemmik, 3,455).
4. Kirss – poolkuiv vein kirsist, arooniast ja mustikast – Katrin Ratt Tallinnast, 3,727 (punktisummalt küll võrdne 3. kohaga, kuid vähem kõrgemaid hinded).
5. Sumin – valge poolkuiv õunavein – Meelis Kask Tartumaalt Rannu vallast, 3,682.
6.–7. Punase-mustasõstravein – kuiv punane – Viljar Kiirats Tallinnast, 3,455.
6.–7. Kingu Kuiv – kuiv õunavein – Kai Koord Tartumaalt Kaarlimõisast, 3,455.
8. Karala Kange – dessertvein arooniast, õunast ja ebaküdooniast – Lea Ait Kuressaarest, 3,318.
9. Hõbe Õun – poolkuiv õunavein – Marius Mets/
Veduri Veinimõis, 3,273.
10. Kuldne Vari – kuiv õunavein – Marius Mets/Veduri Veinimõis Tallinnas, 3,227.
Allikas: Maaleht
