Siis oli aasta 1981. Läks hulga aega, kuni hobist sai põhitegevus. Vähemalt viimased viis aastat, kui ta ostis esimese inkubaatori, ei ole see enam hobi ning pole võimatu, et mehest on saanud Eesti suurim hanekasvataja.

Hanesid kiputakse vahel kartma. Et tulevad kallale. Pilpa talus haned kurjad ei ole. Selgub, et eriti kurjad isad on karjast välja praagitud. Ja nii nagu pererahvas, nii olevat tihti ka hanede kurjusega.

“Hanedki vajavad hellust, eriti meeldib neile kurgu alt sügamine,” jutustab perenaine. Ja et asi liiga ilus ei tunduks, lisab, et hauduva hanemammaga peab küll ettevaatlik olema. Siis paneb temagi igaks juhuks kindad kätte.

Ainult kurgu alt sügamise ja hellusega haned siiski suureks ei kasva. Vaja läheb ka muud hoolt. Aga peremehe sõnul on haned pandud sel moel rakkesse, et teistpidi on tal ja perenaisel jälle muid töid aias vähem.

Haned rohivad kartulipõldu

Enno Nurga talu aias Vara vallas on hanesid mitmes vanuses. On kahenädalasi ja ligi neljakuuseid. Nood neljakuused lähevad varsti aga peolauale, sest just nii vanalt on nad hea toitumuse korral kõige maitsvamad.

Aga mõnel paremal emahanel on lootus ka kauem elupäevi näha, neil, kes jäävad ületalve, et uusi mune tibude tarvis välja võluda. Lootus elumõnusid kauem maitsta on ka isahanedel, kuid neil märksa napimalt, sest läinud talvel oli laudas kaheksa proua kohta vaid kolm härrat.

“Aitaks kahest isasest ka, aga igaks juhuks,” selgitab Ülo Enno.

“Üks oli noor isane, algaja alles,” põhjendab talu perenaine Riina Jaanuska.

“Kui meil hanesid ei oleks, peaks iga nädal aeda niitma ja suve teisel poolel õunu puude alt metsa vedama, aga haned söövad rohu ja õunad ära,” räägib peremees ja tunneb heameelt, et nii ei lähe midagi kaotsi, kõik on ringlusse pandud.

Vanemad haned on koguni nii targad, et puhastavad talu kartulipõllugi umbrohust puhtaks. Ja et asi usutav oleks, teeb Enno aiavärava lahti ning hanekari vudibki vagude vahele.

“Näete, lähevad vaovahet pidi alla, ja kõik umbrohu – peale maltsa ja puju – söövad ära, isegi ohakaist saame lahti,” naerab peremees ning veerand tunni pärast kutsub haned vagude vahelt aedikusse tagasi.

Turg on põhjatu

Kui hanekasvatus algas kahest kingitud hanest, siis karja kasvades tuli uurida juba tarku raamatuidki ning konsulteerida teadlastega. Ent suures osas on kõik käinud iseõppimise teel.

Üsna ruttu sai pererahvale selgeks, et hani on nõutud kaup. Eriti mardipäeva või jõulude eel. Eestimaist hane liigub ju vähe. Kuigi nad on Eestis üsna palju ringi sõitnud laatadel tibusid müües, ei ole veel trehvanud hanekasvatajat, kes neist suurem tegija on.

Algul püüdsid nad tibusid saada tavalisel moel, hane all mune haududes. Aga elu näitas, et hea, kui kümnest munast kolm tibu tuleb. Kui Tartus inkubeerimisjaam oma töö lõpetas, ostis Enno tibude saamiseks 2004. aastal endale väikeinkubaatori. Sellest ajast alates – täistsükli käivitudes oma talus – hakkas ka hanekasvatus rohkem tulu andma. Praegu on inkubaatoreid kaks, suuremasse mahub 45 ja väiksemasse 35 muna, tibud tulevad munadest 30 päevaga.

Turgu hanelihale oleks rohkemgi, kui talu praegu anda suudab. Takistuseks on aia suurus, kus eri vanuses haned kosuvad, sest etteniidetud rohust linnud ei hooli. Enno sõnul pole võimatu, et ta mõnele maalapile rohkemate hanede tarvis siiski veel aia ümber ehitab. Teisalt seab piirid see, et toime tahavad nad tulla oma pere jõul, kahekesi, mitte lisatööjõudu palgata.

Tibusid müüvad nad kodus ja laatadel, haneliha realiseerivad tuttavatele. Ka põllumeeste pidudeks tellitakse neilt hanesid.

“Ühest hanest jagub peolauale kümnele inimesele,” teab perenaine ja ütleb, et hanede ja kartuli müügiga teenivad nad teise pensioni juurde.

Et hanekasvatus pole hobivärk, sellest annab tunnistust peremehe soov senisest enam hakata tõuhanedele rõhuma. “Meil on nad praegu värvilt nagu kassid, hallid ja valged, paraku on Eestis tõuvärki väga vähe saada.”

“Ma ei ole teinud talu loomisest saati õhulosse, tean, et pole vaja kogu aeg suuremaks ja suuremaks minna, las naabritele jääda ka maad,” arutleb Enno, kel on juba 20 aastat talumehe seisust.

Lisaks hanedele annavad omajagu tulu ka 0,5 ha suurune kartulipõld ja 8 ha tervavilja.

“Me olemegi see talu, kes omadega toime tuleb, mitte hobi-, vaid peretalu. Ja kui mul võetakski pool pensioni ära, ei lööks see mind rivist välja,” võtab Ülo Enno oma talupojakreedo kokku.


Nurga talu

- Tartumaa, Vara vald.
- Talu omandis 21 ha, sellest 10 ha maad ja 11 ha metsa.
- Kartul 0,5 ha-l, teravili 8 ha-l.
- Kasvatab ligi 200 hane aastas, hanede müük aastas 25 000 kr eest.


Jaan Sõrra, Tartumaa Põllumeeste Liidu esimees

Ülo Enno majapidamist vaadates tekib küsimus, kas peretaludel on tulevikku. Kindlasti on! Tuleb valida õige tegevusala, sest piimakarja- ja teraviljakasvatusega ei ole tõesti mõtet suuremate tootjatega konkureerida. Meie väikesele Eestimaale mahub nii suuri kui väiksemaid põllumehi, peaasi on otsida oma nišš ja targalt majandada, et leiva peale ka võid ja vorsti saada.

Enno on oma tegevusala leidnud – seda näitab kas või see, et mardipäeva ja jõulude ajal tuleb mulle päris palju kõnesid Eesti eri paigust küsimusega: “Kust saaks ometi peolauale ühe õige eestimaise hane?” Ja ega neid pakkujaid Eestis peaaegu polegi...

Tartumaa Põllumeeste Liidu asutajaliikmena ja pikka aega põllumajanduses tegutsejana on Enno mõistnud, et pensionipõlves on targa tegutsemisega võimalik pensionile lisa teenida ka väiksema vaevaga. Hanekasvatus ei nõua suurt rahapaigutust, kuid selleks on vaja teadmisi ja kogemust. Ülo on hanekasvatuse tarkused eeskujulikult omandanud, seda enamasti katse ja eksituse meetodil, sest ega hanekasvatuse nõustajaid Eestis ju polegi...

Kui öeldakse, et julge pealehakkamine on pool võitu, siis Enno puhul võib nentida seda, et teine pool tuleb kogemuste kaudu ja kokku saabki üks tervik. Kindlasti on Eestis hulk inimesi, ka maalt, kes ei mäletagi, kui hästi haneliha maitseb. Hanetibusid on meil veel saada, kui hästi otsida. Tasub proovida!