Kaupo Kauri sai juba 21aastaselt talupidajaks
Kaupo Kauri on sitke talumees, kes vilistab sellele, et pole kordagi Kanaaridel suvitanud. Tal on endal Kehtna vallas Saksa külas idülliline taluelu. Talus kogu perega toimetades ei torka pähegi, et vahel võiks ka mujal ja muudmoodi puhata, sest “…mis siis piimakarjast saab?”.
Tõsistel taluperemeestel polegi asja pikemalt mujal hulkuda, nii on see olnud juba ajalooliselt. Ka Vargamäe Andres rääkis, et “Algas töö, algas eluaegne töö, millest pidi jätkuma isegi tulevastele põlvedele.”.
“Loomulikult on piim kogu meie elu,” tunnistab Kaupo Kauri ja lisab reipalt, et praeguse piimarahaga – 3.10 kr piimakilost, mis Eestimaa piimatootjate ühistu maksab – ei ole olukord veel kõige hullem. “Leidub piirkondi, kus hind on kehvem.”
Ometi tuleb sedagi raha oodata vähemalt 60 päeva kui mitte kauem. Kuna aga talu pole väga suuri laene võtnud, ei ole Lepiku veel katastroofi äärel.
Praegu 41aastane mees on tõusnud tõsiseks talupidajaks. Ta on suutnud paarikümne aastaga rajada Kehtna vallas Saksa külas oma vanavanemate talust kaasaegse talupidamise.
Loomulikult pigistavad maamajandamise kitsaskohad tedagi, aga kogu oma talutööd teeb ta rõõmu, mitte vihaga.
“Mulle endale meeldib väga selline töö väiksemas talus, ma naudin, et saan ise olla kättpidi nii laudas kui põllul,” räägib Kaupo Kauri. Ta ei taha mõeldagi, et peaks juhtima paarikümne töölisega suurtootmist.
“Kolm korda suurem laut ei teeks mind kolm korda õnnelikumaks,” rõhutab Lepiku talu peremees.
Peretalu traditsioonid üle 100 aasta
Kaupo Kauri oli 21aastane, kui alustas 1989. a isa kõrval talupidamist. Isa surres oli ta 29 ja võttis kogu taluelu juhtimise oma õlule.
“Meil on põline peretalu, pikkade juurtega, meie pere on elanud siin üle saja aasta,” räägib Lepiku talu peremees.
Vene ajal peeti lehma, lammast ja siga. Kui talupidamist taastama hakati, anti kolhoosist natuke maad ja paar looma ka.
Veel viis aastat tagasi oli Kauri oma 40pealise piimakarjaga Kehtna vallas otsekui suurtalunik, praegu peab ta end 70 lehmaga pigem väiksemaks talunikuks, sest mõõtu on võtta veel ainult suurfirmade järgi, paari lehma pidajad on kadunud.
Ometi suhtub ta väiksema staatusesse stoilise rahuga.
“Mulle meeldib, et jõud käib kõigest üle. Kõik tööd teeme oma perega, abiks on vaid kaks palgatöölist.”
Lepiku talu südameks on kordatehtud talumaja ja suvel lopsakate lilleklumpide ning põõsastega siseõu.
Särtsakas perenaine Piret, kes on õppinud veterinaariks ja töötab vallas seemendustehnikuna, teatab, et lehmi lüpsab ta ise, aga kui vaja, siis ka peremees. Peres kasvavad 9aastane Andres ja 8aastane Annika.
“Kõiki lehmi ma nimepidi ka ei tunne, aga noorik teab neid kõiki peast, mina eristan neid pigem udarate järgi,” naerab peremees Kaupo.
Talupojatarkusest lähtudes pole Kauri väga suuri riske võtnud. Kolm aastat tagasi ehitas ta vabapidamislauda, mille maksumus oli 4,5 miljonit krooni. Avar kaldlaega laut on projekteeritud nii, et vajadusel saaks sinna peegelpildina veel teise poole juurde ehitada, aga praegu ei käi Kauri jõud sellisest juurdeehitusest üle.
Mõni aasta tagasi loobus ta teraviljakasvatusest, jättes alles ainult rohumaad, ka talu registreeris ta osaühinguks, et riske maandada. Suviti on kogu kari karjamaal. Loomadele tegi ta tänavu silo uue rullipressiga, mille sel kevadel investeeringutoetuse abiga soetas.
Pole 20 aastat puhata saanud
Mees, kes pole oma sõnul juba paarkümmend aastat talutööst puhata saanud, peab hädavajalikuks asendustalunike koolitust. “Sel aastal saime perega vähemalt paariks päevaks talust välja, meid aitasid kaks asendustalunikku ja mõlemad said hästi hakkama,” kiidab Kauri.
Ta arutleb, et asendustalunike puhul on talupidaja jaoks kõige raskem mõttemalli murdmine – kuidas lased võõra inimese oma tegemistesse.
“Vana mõttemall murdub väga kiiresti, kui on olemas hea kogemus, et asendustalunik on tõesti usaldusväärne.”
Kauri sõnul on kunagised noortalunikud varsti juba keskealised ja kui asendustalunikud appi ei tuleks, tapaks rutiin ära.
Ehkki siiani alaliselt kodumail, pole Kaupo Kauri ka aktiivsest elust kõrvale jäänud. Talupidajate keskliidu piimakomitee liikmena on ta varmas piimatootjate eest seisma.
“Valitsusel võiks olla enam poliitilist tahet, et piimatootjate rasket majandusseisu leevendada,” kritiseerib ta. Rahul on Kauri Eesti Piimatootjate Koostöökogu EPIKO algatusega müüa Tere kaudu EPIKO piima, mille müügist jõuab osa raha piimatootjani. “Kui tarbija meie toetamise omaks võtab, võiks selline algatus laieneda ka teiste toodete ja kaubamärkide peale,” innustab Kaupo Kauri.
OÜ Lepiku Farm
- Raplamaa, Kehtna vald.
- Piimakarjakasvatus, 70pealine piimakari aastalüpsiga 8000 kg lehma kohta, 70 noorlooma.
- Haritavat maad 153 ha, sellest omandis 30 ha, kõik on rohumaad.
- Vabapidamislaut, tootmine on kaks aastat käinud uue tehnoloogiaga.
- Lisaks taluperele kaks palgatöölist.
Alvar Timmi, Raplamaa Talupidajate Liidu konsulent
Tunnistasime Kaupo Kauri möödunud aastal Raplamaa talukonkursil noortalunike kategoorias võitjaks, vabariigis jäi ta teisele kohale. Nii et tegu on väga tubli noore põllumehega.
Ta on mees, kes on kogu aeg investeerinud oma ettevõtmistesse, see on hädavajadus, sest muidu piimaturul ei püsi. Samas lüpsiplatsi ja lauda ehitas ilma toetusteta. Toetused on Kauril läinud põhiliselt masinapargile, olen tal aidanud teha äriplaane.
Lepiku talu on tõeline peretalu, Kaupo isa ehitas esimese lüpsiplatsi juba 1989. aastal oma metsast võetud materjaliga ja küllalt odavalt. Vene aja lõpul kasutas Kauride pere vilja muljumist, et kuivatamiskulusid kokku hoida, toona oli see uudne.
Kaupo Kauri talu on aastaid osalenud pilootprojektides näidis- või katsetaluna, samas on mees ise käinud Soome taludes praktiseerimas.
