Tiit Kaivo aretab tumedapealisi lambaid
Lambakasvataja Tiit Kaivo võtab Maalehe vastu naerusui, keset määgivat lambakarja. Mees on päevitunud ja habemesse kasvanud, nautides karjuseidülli keset suurt suve. “Hunti nägin juunikuus kolmel korral, suurt kahju pole ta teinud, aga ühe talle viis küll endale,” teatab ta.
Lammaste tegevust jälgivad valvsalt kaks väljaõpetatud karjakoera – borderkollit. “Borderkollid on parimad karjakoerad, hoiavad karja koos,” kiidab peremees, kelle karjakoeri kasutavad teisedki lambakasvatajad.
“Lammaste juures olen pikemalt vaid siis, kui nad poegivad, seda aega on suvel kuni poolteist kuud. Muul ajal olen ikka talu juures, sest teised tööd tahavad ka tegemist,” räägib peremees.
Merebioloogist lambakasvatajaks
Kui Tiit ja Lenne 1970. aastatel Tartu Riikliku Ülikooli lõpetasid, suunati geograafist Lenne Harmi põhikooli õpetajaks.
Tiit on diplomeeritud hüdrobioloog. Algul töötas ta Tallinnas mitmes mereteadusi edendavas asutuses. Nüüd nimetab ta seda aega “endiseks eluks” ja on täielikult pühendunud lambateadusele. Esimene lammas kingiti pererahvale 1980. aastate lõpus. Esialgu hoiti looma naabri juures.
“Hüdrobioloogia oli lambakasvatusest ikka väga kaugel,” tunnistab Tiit Kaivo. “Ühel hetkel tuli otsustada, kas pidada lambaid rohkem või üldse mitte.”
Praegu ta oma otsust ei kahetse. “Lammaste pidamine on stressivaba tegevus, kasumi pärast me lambakarja küll ei pea.”
Nüüd on ta pidanud lambaid juba üle 20 aasta ja iseõppijana omandanud selles valdkonnas nii põhjalikud teadmised, et on tõusnud tunnustatud eesti tumedapealise karja aretajaks.
Jõudluskontrolli andmetel on Sireli talu olnud juba aastaid üks paremaid tõuaretajaid mustapealise lamba alal, kümnel korral on just Sireli talu karjast valitud Eestimaa kauneim tumedapealine utt.
Mustapealise lihalamba tõu parandamiseks on lubatud kasutada suffolki, oksforddauni, saksa mustapealise ja soome maalambaid. Praegu on Tiit ja Lenne Kaivo võtnud oma karja parandajatõuks saksa mustapealise ja suffolki tõu.
Aastate jooksul on Tiit Kaivo läbinud kõik Lambakasvatajate Seltsi koolitused, omandanud teadmisi ka inglise, iiri ja ameerika teadlastelt ning leidnud praktikuna oma tee.
Tiit Kaivole teeb muret see, et lambakasvatusest Eestis nii vähe hoolitakse, see põllumajandusala on suuresti organiseerimata ja kasvatajatel on raskusi nii lihast kui ka villast lahtisaamisega.
“Eesti lambakasvatuse areng oli vahepeal 15–20 aastat katkenud, valitses ebateadus ja isetegevus, alles nüüd vabariigi ajal on lambakasvatus pikapeale kosunud ja läheb tõusuteed,” arutleb Kaivo.
Ta toob esile, et Eestis on rohumaid 50 000–60 000 ha, nii et neil vähenõudlikel loomadel on maade hooldajana suur perspektiiv. “Ometi pole meie tegevus praegu tulemuspõhine, lambakasvatajad püsivad elus suuresti toetuste najal,” tunnistab ta.
Tuntud Sireli talu kaubamärk
Sireli talu hakkaja pererahvas on suutnud teha aastatega oma talutoodete kaubamärgi tuntuks.
“Meil on suur pere – neli täiskasvnud last, lisaks lapselapsed, tegutseme nagu traditsiooniline talupere, mitu põlvkonda koos,” ütleb perenaine Lenne rahulolevalt. Algul valmistasid ja müüsid Tiit ja Lenne oma villatoodangut ise laatadel. Nüüd on vanim perepoeg Nils-Naatan Kaivo koos oma elukaaslase Tuuli Ermeliga asutanud Eesti Villa- ja Nahatööstuse OÜ ning valmistavad Moostes asuvas töökojas villatoodetest mitmesuguseid kaupu. Müügiks valmivad lambavillast madratsid, padjad ja tekid. Lambanahkadest tehakse ka vaipu ja villast titekotte, lisaks lastele susse.
Sireli talu tooteid müüakse nii laatadel, turgudel kui ka käsitöökauplustes Tallinnas.
“Uusi tooteid mõtleme välja koos perega,” selgitab peremees. ”Arutasime omavahel, et villast saab sokke ja kindaid, neid jagatakse ka humanitaarabist, samas ei ole korralikku vatitekki saada. Nii hakkasimegi lamabavillast madratseid ja tekke tegema, nüüd on meil nii sisustuskaubad kui ka magamistoakaubad.”
Eriti hindavad naturaalsete kaupade tervistavat toimet välismaalased. Nii on Sireli lambatekid jõudnud ka Austraaliasse, Lõuna-Brasiiliasse ja Kuubasse, lähematest riikidest rääkimata.
“Aretuskarjana müüme ka eluslambaid, liha sööme ise ära ja kingime sõpradele,” on peremees rahul, et nende lambatooted on leidnud oma niši. “Kogu meie lambatoodang on käsitööna müügis, ainult määgimine ei lähe kaubaks.”
Tiit Kaivo rõhutab ka professionaalse lambapügamise olulisust.
“Nüüdisaegne villapügi jõudis Eestisse tänu sellele, et suutsin siia meelitada tuntud koolitaja Šotimaalt, kes hakkas meie mehi välja õpetama,” räägib peremees, kes lasi pügamise alal välja koolitada ka oma poja.
Nüüd on perepoeg Aadam nii osav, et on jõudnud villapügamises professionaalide liigasse ja osalenud mitmel korral ka lambapügamise maailmameistrivõistlustel. Praegu on Aadam Kaivo maakera teisel poolel, õppides füüsikat Jaapanis, nii et peremees Tiidul tuleb pügamismasinaga sel aastal ise villapügi ette võtta.
Hillar Kalda, Eesti Lambakasvatajate Seltsi juhatuse esimees
Tiit Kaivo on Eesti Lambakasvatajate Seltsi liige ja korralik tõuaretaja, tal on lambakasvatuses pikaajalised kogemused.
Sireli talus on tumedapealist tõugu lammaste aretuskari, seal on peamiselt suffolki tõug.
Päris nii ei saa öelda, et Kaivode kari oleks parim, pigem on see üks parematest. Sest kui juba on tegu aretuskarjaga, siis sellised karjad on parimate seas. Nimelt on aretuskarju Eestis vähe ja need kõik on aretustipud, aretuskarjad saavad vastava tiitli.
Tiit Kaivo kiituseks tuleb öelda, et ta on juba aastakümneid lambakasvatusega tegelenud ja korralikult oma asja ajanud.
Konkurss“Aasta põllumees”
- “Aasta põllumehe” konkursile esitatakse lambakasvatajaid üliharva: 2008. aastal osales mahelambakasvataja Mart Uibokand Võrumaalt, Sireli talu peremees Tiit Kaivo on teine konkursil osaleja, kel põhitegevuseks lambakasvatus. Samas on aastate jooksul konkursil osalenud mitmed sellised põllumehed, kes muude tegevuste kõrval peavad ka lambaid. Näiteks tänavuse osaleja, parima lihaveisekasvataja Margus Keldo Tsura Talu OÜs on 500-pealine lambakari.
- Põllumajandusministeeriumi andmetel peetakse Eestis praegu 101 700 lammast ja kitse, piimalehmi on 96 400.
