Urmas Lehtsalu maakarjast ei loobu
Just nende viimaste eest pälvis Mereranna ühistu tänavu Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsilt parima maakarjakasvataja rändhõbekarika. Ühtlasi esitas selts ühistu juhi Urmas Lehtsalu aasta põllumehe kandidaadiks.
Lehtsalu ei pea tiitlit ainult enda teeneks. Maakarja veised tõi Päriverest Mereranna ühistu eelkäijasse Kaarma kolhoosi toonane aseesimees ja tuntud zootehnik Juhan Vahe 1970ndail. Eesmärk – tõsta piimarasva ja -valku.
Ehkki maakarja lehm kisub ühistu piimatoodangut alla, sest annab tonni võrra vähem piima kui punane ja kaks tonni vähem kui holsteini lehm, ei taha Lehtsalu maakarjast loobuda.
“Eks see ole ka väike nostalgia,” tunnistab ta. On ju maakarja veis Eesti oma põlistõug, liiati veel ohustatuks tunnistatud. Seepärast on selle tõu oma karjas pidamine ja aretamine ka missiooni ja au küsimus.
“Oleme oma maakarjaga näitustel käinud ja uhked, et meil see kari olemas on,” räägib Lehtsalu. Ta kiidab ühistu tõuaretuszootehnikut Anne Raamatut, kes on maakarja aretuse oma südameasjaks võtnud. Ja tegelikult annavad Mereranna maakarjalehmad rohkem piima kui Eestis keskmiselt.
Lehmale on vaja päikest
Kõik, kes sõidavad Kuressaarest Kuivastu poole või ka vastupidi, võivad oma silmaga Mereranna maakarja, aga ka teisi tõuge imetleda, sest Tahula farmi loomad on üsna suure tee lähedal. Mereranna lüpsikari on üks väheseid suurkarju, kes suvel veel karjamaal käib.
“Loomadele on päikest vaja,” on Urmas Lehtsalu veendunud. “Päike on looma tervis,” lisab Tahula farmi brigadir Elve Vakkum. “Need loomad, keda ainult katuse all hoitakse, on ikka päris õnnetud.”
Tõsi, kui Mereranna ühistu saab endale uue, karussell-lüpsiplatsiga lauda, siis ilmselt enam kõik lüpsilehmad karjamaale ei pääse.
“Kinnisloomad ja ka madalama toodanguga grupid jäävad väljas käima,” ütleb Lehtsalu. “Ja muidugi noorkari.”
Uut lauta on juba ammu tahetud. Mereranna ühistu ongi Saaremaal suurematest veel ainuke, kel uut farmi pole. Siiani on see jäänud ehitamata PRIA toetuse puudumise tõttu, tänavu sügisel tehakse PRIA-le uus taotlus.
Mererannas väärtustatakse inimest
Kui aga uus laut tuleb, siis kindlasti ei hakka lehmi lüpsma robotid. “On olukordi, mida robot ei suuda lahendada,” ütleb Lehtsalu. Aga see pole ainuke põhjus. Mererannas väärtustatakse inimesi.
“Meil on 61 inimest tööl ja aeg-ajalt on küsitud, miks nii palju,” räägib Urmas Lehtsalu. Nõnda palju on neid aga Lehtsalu sõnul eeskätt seepärast, et kõik töötajad saaksid kätte oma vabad päevad ja puhkuse.
Ja nüüd ütleb Mereranna juht välja selle, mis tal hingel: “Ei saa võtta nii, et ettevõte peab olema ainult kasumi ja äri peal väljas. Tegelikult on ta paljuski, eriti just maal, ka sotsiaalne ettevõte, koht, kus inimene saab tööd ja kindlal kuupäeval oma palga.”
Lehtsalu toob näiteks, et neil on tööl ka palju selliseid inimesi, kel on mingi puue määratud. Kus saaksid nad aga siis tööd, kui kohapeal seda pakkuda pole, küsib ühistu juht, rõõmustades, et temaga ühte meelt on ka teised Mereranna peaspetsialistid.
Urmas Lehtsalu toonitab, et seda ühistut ei eksisteerikski, kui kõik spetsialistid ühtemoodi ei mõtleks.
Omaks võetud mandrimees
Tegelikult on Urmas Lehtsalu hoopis mandrimees. Tallinnas elanud, kuid ometi EPAsse loomaarstiks õppima läinud. “Olin lapsena kõik koolivaheajad vanaema juures Lääne-Virumaal, sealt mu huvi loomade vastu.”
Seda, et ta kunagi Saaremaaga oma elu seob, poleks ta veel EPA-kooliski ette näha osanud. “Proovisin toona isegi oma ühika toakaaslastele, kes olid saarlased, selgeks teha, et ega see Saaremaa ikka üks õige koht ole. Mandril sõidad sinna kuhu tahad ja oled õhtuks kodus tagasi, siin aga on meri vahel.”
Ometi läks nii, et Urmase tulevane abikaasa, kes on saarlane, pani mehe valiku ette: “Kas tuled Saaremaale või...”
Ja mees pole seda paarikümne aasta tagust tulekut kordagi kahetsenud. “Siin on hea, turvaline ja siin on uskumatult vahvad inimesed, kes hoiavad kokku,” lähevad Urmas Lehtsalu silmad seda rääkides põlema.
Need “vahvad inimesed” on ka Urmase omaks võtnud. “Vahel jääb mandri inimene kaugeks, aga temaga on algusest peale olnud hea kontakt,” tunnistab farmibrigadir Elve Vakkum.
Lehtsalu pole aga ainult Mereranna ühistu esimees. Ta on Kaarma vallavolikogu esimees, annab Kuressaare ametikoolis ja täiskasvanute gümnaasiumis perekonna- ja ühiskonnaõpetust, juhib kohalikus Kadi raadios hommikuprogrammi, lööb kaasa Saaremaa rahvateatri ja Kuressaare linnateatri etendustes ja kui vaja, on pulmaisagi.
“Kõik see hoiab mind traksis,” põhjendab Lehtsalu ise oma paljusid ameteid.
Käde Kalamees, Eesti Maakarjakasvatajate Seltsi tegevjuht
Mereranna PÜ esimehena on Urmas Lehtsalu seisnud hea selle eest, et meie kohalik tõug eesti maakarja veis on raskuste kiuste säilinud ja edasi arenenud. Mererannas on üks paremaid maakarja tõufarme, meie seltsil on nendega väga hea koostöö ja oleme saanud sealt maakarja aretusse hulga suurepäraseid pulle.
Mereranna maakarja lehmad annavad keskmiselt 6500 kg piima, mis on väga hea tulemus. Karjas on ka terve rida veiseid, kes lüpsavad üle 8000 kg. See näitab, et
maakarja lehm pole nende karjas ainult lemmikloom, vaid ka toodangut andev lehm.
Pean väga oluliseks sedagi, et nende lehmad on suvel karjamaal, see on keskkonnasõbralik loomapidamine.
Lehtsalu puhul on tähtis seegi, et ta on mitmekülgne ja aktiivne inimene, jõuab ühistu kõrvalt pidada mitut ametit. Oma põhitöös on ta näidanud end sihikindla, arukalt mõtleva ja tulevikule orienteeritud inimesena.
Kandidaat Urmas Lehtsalu
Mereranna PÜ
- Kaarma vald, Saaremaa.
- Piimakarjakasvatus: 727 lüpsilehma, sama palju noorloomi.
- 32 maakarja lehma lüpsid mullu keskmiselt 6477 kg, 659 punast lehma 7742 kg ja 36 holsteini lehma 8614 kg piima lehma kohta, karja keskmine toodang 7737 kg.
- Maad haritakse 2126 ha, sellest omandis u 600 ha.
- Teraviljakasvatus loomasöödaks, raps müügiks.
- 61 töötajat.
- Kolm lüpsilauta, plaanis on ehitada uus karussell-lüpsiplatsiga laut.
Konkurss “Aasta põllumees”
- Puhtalt maakarja kasvatajaid on aasta põllumehe kandidaadiks varem esitatud vaid ühel korral: eelmisel aastal tegi seda Eesti Maakarjakasvatajate Selts, kes esitas konkursile oma parima aretaja Liia Sooääre. Küll on aga olnud varasemategi kandidaatide seas neid, kel lisaks muudele tõugudele karjas ka maatõugu lehmi. Maakarja lehmi peetakse kahekordse aasta põllumehe kandidaadi Arvo Veidenbergi karjas, neid on pidanud aasta põllumehe kandidaadid Lea Puur Viljandimaalt Õunapuu talust, Sulev Trahv, Sirje Kornel ja kindlasti on teisigi.
