Vanim kandidaat peab täna oma 85. sünnipäeva
Mida talu teile tähendab?
Siin ma olen õnnelik. Õnnelik ka selle poolest, et mu poeg on siin talus - töödejuhataja ja talu pärija. Ta on huvitatud põllumajandusest, kuigi peab seda väga raskeks. Tuli oma perega tallu nelja aasta eest.
Pojapoeg, kel aastaid 18, on rääkinud, et tahab minna maaülikooli. Ta peab ise otsustama, sundida ei saa kedagi. Aga mis saab olla parem, kui pojad jätkavad isade tööd.
Mis tõi teid ligemale 20 aasta eest Kanadast päriseks Eestisse tagasi?
Kõigepealt kodutalu. Juhtusin 1988 olema Tallinnas ja olin vaimustuses "Eestimaa laulust 88". See veenis mind, et mingit tagasiteed enam ei ole ja et Eesti saab vabaks. Aitasin ka ise sellele muinsuskaitse seltsi ja rahvarinde kaudu kaasa. Olin kindel, et kui Eesti saab vabaks, saan ka oma Leeli talu Karksi vallas tagasi.
Paljud siiski ei tulnud Eestisse tagasi.
Arvan, et neil ei olnud sellist fanaatilist igatsust talu järele nagu mul oli. Ega tagasitulek pole ka lihtne - kõigil on pered, lapsed, nende pered.
Teisalt, ega hästi usutud, et see vabadus päris vabaduseks saab.
Kuidas tänavu on talus läinud?
Eriti raskelt, ilma vastu ei saa. Loodan, et tulen ots otsaga kokku, aga ei ole ka päris kindel. Ehk raps aitab välja, selle koristamine veel käib. Aga võib-olla tuleb ka metsast palke teha, et edasi elada. Ometi oli eelmine aasta nii hea ja lootused tänavuseks kõrged.
Talinisu andis 3,5 t/ha, rukis 4 t/ha, suvinisu 2,8 t/ha. Kõige rohkem oli suvinisu, 140 ha ringis, aga see ei kõlvanud toidunisuks, mistõttu saime madalat hinda. Ma ei saa kõrgeid saake, aga lohutan end sellega, et ka keskmised tegijad näevad palju vaeva.
Kuidas põllumehed saaksid raskest aastast välja tulla?
Ega siin midagi keerukat ole, tuleb järgida teiste maade eeskuju. Põhjamaa kliimas, kus tihti võib ilmastiku tõttu ikaldusi juhtuda, peaks riik looma süsteemi nagu USAs ja Kanadas, kus põllumehe jaoks on loodud fond, mis võimaldab müüa oma saadusi vähemalt teatud miinimumhinnaga.
Nii nagu riigid hoiavad jalgadel praeguses finantskriisis pankasid, nii peaks ka põllumajandust püsti hoidma. Et talunikel oleks kindlustunnet raskelgi aastal jalul püsida. Meil on tekkinud põhimõte, et riik ei tohi toetada kedagi, aga ei saa ilma selleta.
Ma olin suur ELiga ühinemise pooldaja. Aga sellest pole veel küllalt - neist raskustest, mis tänavu sügisel juhtusid, ei aita ka EL ega PRIA välja.
Teil on paarisajapealine kari, ligi 500 ha maad, millest ligemale pool on omandis. Mida veel hing ihkab?
Ega sellest ei piisa, et rikkaks saada. Midagi peaks vist veel kõrval olema. Olen mõelnud näiteks ise rapsiõli tegema hakata või midagi muud, et saaks suuremat sissetulekut talust. Põllumajanduse kõrval peaks talus tekkima ettevõtlus, aga uut ettevõtet on raske luua. See võib võtta oma kümme aastat. Olen loonud mitu ettevõtet, aga ühtegi ei ole saanud korralikult käima kiiremini kui kümne aastaga.
Millal viimati pintsli kätte võtsite?
Tallu tulles pole ma enam pintslit kätte võtnud. Kümme aastat seega. Põllumajandus on huvitavam kui kunsti tegemine. Põllumajanduses juhtub kogu aeg midagi. Põllud muutuvad iga päeva ja nädalaga. Seepärast.
Aga läinud nädalal tegin sellise nalja, et läksin Viljandisse ning ostsin pintslid, värvid ja lõuendi. Mõte tuli sellest, et Viljandi kunstisaali juhataja kutsus sügisnäitusest osa võtma. Vana maali ei taha pakkuda, võiks midagi uut teha. Nüüd siis varsti proovin.