Zerna ökotalu on kui oaas keset kõrbe
Zerna ökotalu kirjaga puitposti juurest ära keerates viib tee suure kaarega läbi metsa ja siis valgete õitega põllu kõrvalt mööda. Seal õitseb tatar.
“Tõin mesitaru ka põllu kõrvale, et väärtuslikku tatramett saada, aga selle kuumaga õitses põld nii ruttu ära, et mesilased ei saanudki midagi,” ütleb peremees Vello Konsap.
Tatar ise on aga uus hitt, mida rabatakse laatadel Zerna ökotalu letilt. Selles talus ei kuumutata tatratangu, nagu enamasti tavaks, vaid kooritakse tatrateradelt kest ümbert ära ja tervislik pudruvili jõuab ostjateni naturaalsena, säilitades kõik looduse poolt antud head omadused. Seetõttu pole tangud ka röstimisest tumepruuni värvi.
Tatraveski ja muud vilja koorimise masinad on peremehe ja ta poegade meisterdatud. Kõrvalruumis asub pakketsehh. Ühtegi seadet peale kaalu seal aga ei paista.
“Tiia on meil asendamatu pakkeliin,” naerab peremees oma kallist kaasast Tiia Kokkmanist rääkides. Veel mõni aasta tagasi, kui neil ei olnud tunnustatud pakkeruumi, veeti kõik jahud ja helbed suurte kottidega Pärnumaale, lasti seal kilostesse kottidesse pakkida ja toodi siis tagasi.
Perenaine käis töötute koolitusel, tegi äriplaani ja küsis starditoetust pakendamisruumi jaoks. Vastus oli eitav. “Põlvasse pediküüriruumi jaoks oli toetust rohkem vaja,” selgitab ta. “Aga mehed ehitasid selle ruumi kiusu pärast valmis.”
Ahju mahub 25 leivapätsi
Peremees tõdeb, et bürokraatia murdmine ja vajalike lubade saamine võttis üle aasta, sest väiketalud pannakse suurtööstustega ühele pulgale.
Veterinaar- ja toiduameti kontrollid käivad neid mitu korda aastas kontrollimas. Konsap toob näiteks absurdsena tunduva nõude — neil tuleb aeg-ajalt oma kaevuvee analüüsid teha, kuigi seda kasutatakse vaid ruumide pesemiseks.
Kaks aastat tagasi sai pakendamisruum valmis ja sestpeale on usinal perenaisel käed veel rohkem tööd täis. Aasta jooksul tuleb kümmekond eri nimetust jahusid ja kaerahelbeid kilostesse paberkottidesse mõõta. Kokku 16 000 kg. Eriti kiireks läheb enne suuremaid laatasid, kus oma talu mahetooteid müüakse ja kuhu Tiia Kokkman ka omaküpsetatud leiba viib.
“Enne Jäneda talupäevi kütsin leivaahju ja toas oli 47 kraadi,” naerab leivategija. Kui ahi köetud, mahub sinna korraga küpsema 25 pätsi. “Pärast laata käisin poest endile leiba ostmas,” naerab Tiia Kokkman.
Ühistu Eesti Mahe kaudu jõuavad Zerna ökotalu jahud ja helbed pea 40 poodi.
“Paaril viimasel aastal on mahetoit väga moodi läinud,” tõdeb 11 aastat mahedalt majandanud Vello Konsap. “Inimesed, eriti noored, on hakanud ise leiba küpsetama.” Seetõttu on Zerna talu kõige nõutum kaup täistera-rukkijahu.
Aeg-ajalt tulevad välismaalaste grupid tallu ökoviljelust kaema. Prantslased olid aga puhtast loodusest nii vaimustuses, et ajasid kummikud jalga ja käisid tiigi ääres konni üle lugemas.
“Meil on metsaga piiratud maa ja põllud,” ütleb peremees. “Nagu oma oaas.”
Kui ümberringi käib tavatootmine, siis oma oaasi 31 hektaril majandab ta mahedalt.
Kolmandik maast on ristiku ja herne all, mis haljasväetiseks sisse küntakse. Kahekümnel hektaril kasvab rukis, talinisu, speltanisu, kaer ja tatar. Hektarisaak jääb enamasti 2–2,5 tonni ringi.
Võidujooks karuemaga
“Praegu ei tasu vähe midagi teha, vast ainult siis, kui on ka töötlemine juures, nagu meil jahud ja nende pakendamine,” tõdeb Vello Konsap, kes on pidanud ka piimalehmi ja kasvatanud pulle.
Loodusega käsikäes elades on aga omad mured. Metsaelanikud eksivad tihti talu maadele. Rebasepoiss on tavapärane külaline, nagu ka maiad metssead. “Hernes tuleb teha maja lähedale, muidu sead sõtkuvad selle ära,” märgib Vello Konsap. “Suurtootjatel on lihavad põllud, aga sead tulevad ikka minu, vaese mehe, kaera.”
Perenaine meenutab, kuidas ta karu nägi. “Ma jooksin karu ja ta kahe poja eest nii, et kõik Põlva kiirusrekordid on minu nimel,” naerab Tiia Kokkman. “Mul on ka varasemast ajast jooksmise eest diplomeid, aga see oli kõige kiirem jooks.”
Võimalikult palju laua peale minevast kasvatatakse ise. Viljajääkidega nuumatakse juba kümmekond aastat sigu. Tegu ei ole tavaliste sigade, vaid mahesigadega, keda kasvatati mullu kogu Eesti peale vaid mõnisada.
Zerna ökotalus naudib päiksevanne ja võsa all tuhnimist üle paarikümne kärssnina. Elektrikarjusega piiratud suur ala on nende jaoks justkui paradiis. Üks emis tõi ses paradiisis hiljuti ilmale kuus põrsast.
Pererahvas ei jõua ära imestada, kuidas see loom küll käima peale jäi, sest kulte neil ei ole ja metsanotsud aedikusse ei pääse.
Pühast vaimust sündinud põrsad on aga kenad, roosad ja särtsu täis.
KOMMENTAAR:
MAE ALVISTE
Põlvamaa Põllumeeste Liidu juht
Vello Konsap on väga edasipüüdlik talumees, kes on oma lapsepõlvekodust teinud eeskujuliku väiketalu. Tema ettevõte on leidnud väga hea niši väiketalule ja tulemuslikult majandanud, tegeldes omatoodetud põllumajandussaaduste ümbertöötlemisega.
Naabrid tunnustavad Vellot kui lahtiste kätega töömeest, kes kõigega hakkama saab. Maatööd pole ta õpetanud mitte ainult oma lastele. Kõik tema õuele sattunud lapsed on maaelust positiivse elamuse saanud. Talu külastavad pidevalt huvilised Eestist ja välismaalt.
KANDIDAAT
VELLO KONSAP
Zerna ökotalu
- Võuküla, Räpina vald, Põlvamaa.
- Maheteravilja kasvatus, töötlemine ja pakendamine, mahesead.
- Maakasutus 31 ha, kasvatatakse rukist, talinisu, speltanisu, kaera ja tatart.
- Talus töötab oma pere.
- Aasta jooksul müüakse 16 tonni helbeid ja jahusid.
- Sortimendis kümmekond nimetust teraviljatooteid.
KONKURSS
Mahetootjate hulk kasvab
Tarbijauuringute tulemused kinnitavad, et Eestis ostetavast toidust on juba 10% mahedalt toodetud. See peegeldub ka “Aasta põllumehe” konkursil, kus osaleb järjest rohkem mahetootjaid.
Tänavu on nominentide hulgas lisaks Vello Konsapile veel neli mahetootjat: Viljandimaa Pajumäe talu peremees Arvo Veidenberg, aberdiin-anguse tõugu lihaveiste aretaja Meelis Marmor Jõgevamaalt, OÜ Lõunapiim ja Metsavenna talu peremees Meelis Mõttus Võrumaalt ning maakarjakasvataja Liia Sooäär Saaremaalt.
Varem on nominentide hulgas olnud näiteks sellised tuntud mahetootjad nagu Juhan Särgava, Aivar Pikkmets, Andrus Sepp.
