6 põhjust, miks surevad mesilased
Martna valla talunik süüdistab oma mesilaste hukkumises rapsikasvatajat, Lõuna-Eesti külamehed on pahased Eesti ühe tugevama viljatootja Erki Oidermaa peale, Euroopa Komisjon keelustab ennetavalt mesilaste kaitseks neonikotinoide sisaldavad puhtimisvahendid… Need on vaid mõned näited tänavu meedias teravalt esile tõusnud mesinike ja põllumeeste konfliktist.
Euroopa ülikoolides tehtud uuringud toovad välja kaheksa levinumat mesilaste stressifaktorit: vilets pidamine, parasiidid (sealhulgas varroalest), haigused, halb ilmastik, puudulik toitmine, põllumajanduskeemia, emade nõrkus ja geneetilised probleemid. Eesti mesinikud lisavad neile nelja- ja kahejalgsed vargad ehk karud ja inimesed.
Lest ees, haigused järel
Euroopa mesinikud nimetavad mesilasperede surma peapõhjusks haigusi ja varroalesta, seejärel pidamisprobleeme ning kolmandale kohale asetavad põldude mürgitamise.
Eesti mesinike hinnangul oleneb mesilaste stress ja suremine enim sellest, kuidas mesilasi peetakse. Edasi tulevad varroalest ja haigused, seejärel põllumajandusega seotud ohud, ilm, kompleks karud–hiired–vargad, emade kvaliteet ning geneetika ja vale paaritumine. Kõige sagedamini on hukkumise põhjus mitme faktori kokkulangemine.
Varroalest tegutseb nagu lutikas, ent näeb veel koledam välja. Ta elab mesilase peal ja toitub tema lümfimahlast. Varroalesta suurust mesilase suhtes on võrreldud sellega, kui inimesel oleksid tikutoosisuurused lutikad või täid.
Emalest muneb juba kärjekannudesse, ning kui noored mesilased kooruma hakkavad, on neil kohe lest seljas. Kui lest on kahjustanud töömesilaste hauet, koorub nõrgem töömesilaste põlvkond, kes on kõikidele stressifaktoritele vastuvõtlikum.
Lisaks sellele, et lest kurnab mesilase välja, jääb tema astlatorkest haav, mille kaudu viirused ja bakterid kergesti organismi pääsevad. Väga suurt kahju põhjustavad tarus näiteks haudmemädanikud – euroopa haudmemädanik (EFB) ning eriti agressiivselt levima hakanud ameerika haudmemädanik (AFB).
