Olulisemad riskid on külmumine, vettimine, haudumine ja külmakergitused. Neid aitavad vähendada taimede sügisene talveks ettevalmistamine ja sordiomadused.

Eestis kasvatatavatest taliteraviljadest on kõige külmaõrnem talioder, vastupidavaim aga talirukis.

Taliviljapõllud märtsis.

Levinuimad ohud

Külmumise eest kaitseb taimi lumi. Tänavune talv soosis taimede talvitumist ning lumeta perioodil maapinnal nii madalaid temperatuure ei esinenud, et taimed hukkuksid.

Külmumist võib esineda ka talviste sulade korral, kui taimede vastupanu on nõrgenenud ning esinevad suured miinuskraadid. Ei saa välistada, et mõnel pool põllu kõrgemates osades, kus tuul lume ära puhus, on külm taimi kahjustanud, eelkõige ilmselt Lõuna-Eesti künklikul maastikul. Külmumist võib olla ka neil aladel, kus lumi oli külma tulekuks läinud.

Vettimine toimub tavaliselt kevadeti liigniiskuse tulemusena. Enamasti on põhjuseks lumerohke talv, kevadised sulaveed-üleujutused, samuti jääkatte ja lumekooriku all olevad põllud. Taimed jäävad toitainete ja õhupuudusesse.

Kuna suur osa lumest sulas tänu veebruari lõpu soojale ära ning imbus vaikselt pinnasesse, pole vettimine tänavu tõenäoliselt väga suureks probleemiks. Samuti on sulanud lumekoorik, mis mingil hetkel veebruari alguse poole võis pisut ehmatada.

Siiski on põlde, kus vettimine võis kohati kahju tekitada, eelkõige seal, kus lumikate oli paks, vahepeal tekkis sulailmade tõttu vahele lumekoorik, kuid lumi ära ei sulanud. Need on eelkõige väikesed põllud, mis piirnevad metsaga.

Samuti on Põhja-Eestis Virumaa pool põlde, mis on tänaseni 25 cm lume all. Taimedele on peale tekkinud koorik, seega lõplik otsus, kui edukalt nendel põldudel taimed vastu peavad, selgub siis, kui lumi on sulanud.

Taliviljapõllud märtsis.

Põldudele, kus taimed jäid mõneks ajaks õhupuudusesse, on kiireks taimede taastamiseks vaja anda kevadel esimesel võimalusel lämmastikku. Vettinud taimikut kahjuks ei taasta ka kiire lämmastiku andmine.

Haudumine tekib siis, kui lumi sajab sulale maale ning taimed on küll soojas, kuid pimedas. Sel ajal on taimedel hingamine intensiivne, aga fotosünteesi ei toimu. Neil jagub toitaineid kuni kolmeks kuuks, seega arvestades, et praegu on juba märts, on vähetõenäoline, et selle lühikese ajaga taimed ära hauduksid. Kui aga viimastel päevadel sadanud lumikate püsib kauem, tuleb arvestada, et need taimed on väga nõrgad ning tundlikud temperatuuri kõikumistele.

Kõige suurem tõenäosus taimede hukkumisele on haudumise ja haiguste (lumiseen) koosmõju. Hukkunud taimi küll tagasi ei too, aga nõrgestatud taimede taastamiseks on lahenduseks kiire lämmastiku andmine.

Külmakergitused on meie tingimustes tavaline märtsikuine probleem, kus mulla pealmine kiht külmub ja seejärel sulab. Külmumise tagajärjel muld kerkib koos taimedega ning võib taimede juurestiku puruks rebida.Maapinna rullimine rihvelrullidega aitab vähendada külmakergituse negatiivset mõju.

Tavapäraselt on Eestis piirkonniti lumikatte paksus erinev. Pikemat aega lumevabadel aladel on ere päike kõrvetanud talivituvaid talivilju. Tulemuseks on taliteraviljadel ära kuivanud ehk pruunistunud leheotsad ning rapsidel lehed. Taimed on elujõulised ning suure tõenäosusega ei ole taastumisel probleemi.

Esimesena lämmastikku ja väävlit

Nii teraviljad kui taliraps vajavad kevadel esimesena lämmastikku. Lämmastik on aktiivse vegetatiivse kasvu aluseks ja kui taim seda ei saa, on see põhiline kasvu pärssija. Eriti kiiresti tuleb anda lämmastikku siis, kui taimik on ilmastikutingimustest nõrgestatud.

Esimene pealtväetamine võiks toimuda kas ANi-ga, YaraBela EXTRANiga või väävlisisaldusega väetisega, nagu YaraBela Axan või NS. Nii saavad taimed kasvu alustamiseks piisavalt väävlit ja sobivas koguses lämmastikku.

Loodetavasti peale lume minekut enam suuri külmasid ei tule ning taimed talvituvad edukalt. Aprill peaks ära näitama tegeliku olukorra, kuid oleme positiivselt meelestatud.