Agroökoloogilisel lähenemisel võib olla tulevikku
Agroökoloogia ei ole siiski seotud ühegi konkreetse põllumajandusviisiga ega tähenda ainult näiteks mahetootmist. Maailm otsib toidutootmises ja põllumajanduses laiemat uut globaalset paradigmat. On selge, et suurtootmisel on omad puudused, näiteks taimekaitsevahenditest ja mineraalväetistest põhjustatud reostus või kontsentratsiooniga seotud riskid loomakasvatuses; teisalt aga ei saa maailma ka ainult mahetootmisega ära toita.
Agroökoloogia kontseptsioon ei lähtu ainult kitsast majanduslikust tasuvusest, vaid püüab arvesse võtta ka sotsiaalset, kultuurilist, tervislikku, juhtimise, valitsemise ja koostöö aspekti.
Agroökoloogiat mõistetakse erinevalt
Euroopa Komisjon pole suhtunud agroökoloogiasse erilise innuga ja on pigem võtnud seisukoha, et meil ELis on kõik korras: tootmine on kontrollitult keskkonnasõbralik, toiduohutus on kõrge ja riiklike maaelu arengukavade meetmetega käsitletakse teisi agroökoloogia aspekte.
Agroökoloogia rakendamisel on ELi riikidest eeskujuks Prantsusmaa, Itaalia ja Portugal, kes on pakkunud oma näiteid GIAHS-i (globally important agricultural heritage systems) ehk globaalselt oluliste põllumajandustootmise pärandsüsteemide rakendamisest. Maailmas on aga esirinnas Hiina ja Jaapan, kellele kuulub kahe peale pea pool registreeritud pärandsüsteemidest. Süsteemide registrit peab ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO), kes on võtnud nõuks toetada ka agroökoloogilist lähenemist ja selle globaalset laienemist.
FAO on korraldanud agroökoloogia teemal ka kaks globaalset foorumit (aastatel 2014 ja 2018), millest teine seadis eesmärgiks olulise laiendamise (scaling up). Teisel foorumil ühisdeklaratsiooni vastu ei võetud, sest agroökoloogiast kui kontseptsioonist saadi erinevalt aru. Valitsusvälised kodanikuorganisatsioonid nägid agroökoloogias eelkõige mahetootmist, mis on täielikult vaba kemikaalidest ja kunstväetisest. Kõrgelt arenenud põllumajandusega riigid (Šveits, Kanada jt) aga leidsid, et agroökoloogiliseks võib peale mahetootmise pidada ka teisi säästlikke ja kestlikke toidutootmise süsteeme.
Agroökoloogia pole ainult mahe
Eesti on mahepinna ulatuse poolest Euroopa Liidus esimeste hulgas ja koos metsaga (mida Eestis ei väetata ega pritsita) võib mahedaks lugeda valdava osa Eesti pinnast. Seda eelist peaksime paremini ära kasutama, et Eestit tuntaks kui puhta loodusega maheriiki. Tõsi on ka see, et looduses on väga raske selget piiri tõmmata ja näiteks tavatootmises kasutatud pestitsiidid võivad levida mahealale. Väga oluline on tarbija usaldus ja vaade mahetootmisele, mis võivad kujuneda määravaks nende ostuotsuste tegemisel. Mahetootmise pioneeride, Šveitsi ja Austria kogemus on näidanud, et mahetootmist peab oluliseks ligi 20% elanikkonnast ehk need, kelle haridus, kogemus ja sissetulek (õpetajad, arstid jne) võimaldavad eelistada mahetoodangut.
USA ja Kanada on rahvusvahelistes organisatsioonides valdavalt kaitsnud positsioone, et mahetoodangu suuremat tervislikkust pole suudetud tõestada ja põhiosa tarbijate jaoks on oluline hind. Euroopa Liidus on olulisi kodanikuliikumisi, mis seisavad loomade heaolu ja keskkonna puhtuse eest. Mahetootmise ja keskkonnasäästlike meetmete kasutusele võtmine teeb aga tootmise kallimaks ja Euroopa Liidu toidutoodang võib jääda alla imporditud toidutoodetele mille päritoluriikides nii keskkonna- kui ka loomade heaolu nõuded on nõrgemad. Samuti on paljudes muudes riikides nõuded töötajate heaolule ja sissetulekule pea olematud.
Seepärast võib agroökoloogilisel lähenemisel olla tulevikku, eriti kui võetakse seisukoht, et riikidel on tarvis oma õigusaktid vastavalt kohandada ja võtta tõhusaid meetmeid, et tagada vastavate seaduste täitmine.
Allikas: Maablogi
