FIEna alustanud ja nüüd osaühingu vormis majandav Alar Lugu on tegutsenud konsulendina ligikaudu 16 aastat.

Kas vastab tõele, et olete üks nooremaid oma valdkonnas?

Eestis on maamajanduse valdkonnas atesteeritud umbes 132 konsulenti, kõik nendest ei tegutse konsulendina põhikohaga, suur osa teeb seda tööd mingi teise ameti kõrvalt. Minust nooremaid on ka, aga vanuses 35–45 pole palju. Peamiselt tegutsevad nad finantsmajanduse alal.

Teie tegutsete põhikohaga?

Jah, ma muud tööd ei tee.

Mis on praegu teie töös päevakorral?

Finantsmajandus ja taimekasvatus jaotuvad aasta peale üsna võrdselt, need kaks valdkonda täiendavad teineteist hästi. Finantsmajandus oli rohkem päevakorral aasta lõpus, see oli seotud toetuste perioodiga. Finantsmajandust jääb ka kevadesse, kui soovitakse investeerida ja pangalaenu taotleda. Kliendid hakkavad sellele mõtlema kolm-neli kuud enne, kui põllule saab.

Praegu on taimekasvatusplaanide teema aktuaalne – aitan teha klientidel e-PRIAs põlluplaane.

2005. aasta algul kohtusime Järvamaal Väätsas. Nüüd olete Pärnumaa Talupidajate Nõu-andekeskuse partner. Miks nii?

See on puhtalt isiklikel põhjustel, selle tingis uus elukoht. Lihtsam on ajada asju keskusega, mis on kodukoha lähedal. Kolleegidega silmast silma kohtumine ja kogemuste vahetamine on väga oluline, kuigi elame digiajastul.

Kas kliendid on ka uued?

Ei, kliendid on kaasa tulnud. Tootjaga sina peale saamine on pikk protsess, ja kui usaldus juba tekib, siis tootja sinust nii kergesti ei loobu. See on vana tõde.

Millises suuruses ettevõtjaid te nõustate?

Väiksemad, kes tegutsevad aianduses ja kartulikasvatuses, majandavad isegi vähem kui 100 hektaril, suuremad on 6000 hektaril tegutsevad kontsernid. Pind on kokku nii suur, et ei ole reaalne igal aastal kõiki põlde läbi käia.

Huvitav seos: Pärnumaa konsu-lent on valitud parimaks teist korda kolme aasta jooksul…

Sellel võib olla ka põhjus, sest Pärnumaal on tugev nõuandekeskus, kuigi maakond ei ole põllumajanduslikult väga hea piirkond. Teisalt on seal väga aktiivne ja mitmekesine maaettevõtlus, mis sunnib konsulente rohkem pingutama. Koostöövaim on meil ka hea.

PRIAs käib praegu nõuandetoetuse vastuvõtt – kas ka selles küsimuses läheb nõustaja abi vaja?

Ikka. Praegu saab taotleda toetust e-PRIA kaudu ja tihti on see tootjale keerukas, sest seal küsitakse palju infot. Üldiselt on nii, et mina teen taotluse valmis, klient vaatab üle ja kinnitab selle. Aga mulle ei ole sattunud niisugust klienti, kes ei teaks, et selline toetus on olemas. Kõik on sellest kuulnud, iseasi, kas nad on seda kasutanud või mitte.

Lootsin varem, et järjest rohkem läheb nõuande eest tasumine tootja enda kanda – et tootjad harjuvad nõuande eest ise maksma, sest kunagi ei tea, millal toetus võib ära kaduda. Praegu on aga tasumine jäänud endistviisi. Uuel programmperioodil on oodata ka selles osas muudatusi – nõuande saaja tasub nõuande eest ainult omaosaluse 20–25% ja ülejäänud summa taotleb PRIA-lt nõuandekeskus. Põhimõtteliselt on see ajas tagasi minek, sest peaaegu sama skeemi rakendati ka varem – siis taotles nõuandekeskuse asemel riigilt toetust konsulent.

Mida konsulent kliendilt ootab – ideid paberil, äriplaani…?

Variante on mitmeid, näiteks täna kohtusin ühe inimesega, kellel on 180 hektarit põllumaad ja kes küsis, et mida võiks selle maaga ette võtta. Ta ei olnud põllumajanduse taustaga inimene ja seega puudus info, mida selles piirkonnas teha. Ta lootis, et suudan talle kohe vastuse anda. Tegelikult eeldab selline nõuanne pikemat eeltööd. Tuleb välja selgitada, mida kujutab endast konkreetne maaressurss, millised on kliendi võimalused, huvid, suhted naabritega… Koos tuleb selgusele jõuda, mida inimene tegelikult teha tahab, ja tunni ajaga ei ole võimalik tervet pilti saada.

Kas Eestis on maaomanikke, kes tahavad hakata tegelema põllumajandusega ja uurivad, mida oma maaga peale hakata?

Muidugi on, sest maaomand muutub. Teatud maaomanikel on ettekujutus, et maa eest saab toetust niisama ja pöörduvad minu poole. Sageli puudub neil valmisolek hakata põllumajanduses tegutsema. Neile tuleb selgitada kohustusi ja vastutust, mida toetuse saamine kaasa toob. Samas on ka neid, kellel tõsine huvi ja võimalused põllumajandusega tegelemiseks olemas. Nende hulgast olen saanud endale ka mitmeid püsikliente.

Kuidas kujuneb konsulendi tunnitasu?

Eks iga konsulent arvestab välja, mis tema tund maksab. See sisaldab mitmeid kulusid nagu kontor, arvutustehnika, side-, auto-, koolituskulud, samuti sõltub hind sellest, kas konsulent läheb kliendi juurde kohale või tuleb klient konsulendi juurde kontorisse. Konsulendil kulub palju aega koolitustele, aga ka ühiskondlikele tegevustele ja töögruppides osalemisele.

Eestis jääb tunnihind praegu vahemikku 30–70 eurot, sõltudes konsulendi tasemest, turunõudlusest, enesehinnangust, samuti sellest, mis nõuannet ta pakub ja kas ta teeb seda muu töö kõrvalt või mitte.

Kuidas üks hea konsulent end praegu harib?

Võimalusi on päris palju. Vahet pole, kes parasjagu nõuandeteenistust koordineerib, aga viimastel aastatel on hea see, et koolituste puhul küsitakse konsulentide tagasisidet – mida tahetakse, mida on vaja. Konsulentidel pole enam sundi kuulata lektorit, kelle jutt midagi ei anna. Atesteeritud konsulendil on kohustus aastas läbida 18 tundi koolitust, aga meie konsulentidel, kes on pidevalt tegevad, on koolitusaruanded kindlasti palju pikemad.

Müügifirmad pakuvad ka taimekasvatusealast nõu. Kas näete selles probleemi?

Eks see võib olla natuke kallutatud, aga tundub, et viimasel ajal vähe, sest ka müügifirmal on huvi, et kliendil läheks hästi. Mõistagi võib vaielda toodete soovitatavate koguste ja vajalikkuse üle, aga see on spekulatsioon ja tõe selgitamine eeldab erapooletut analüüsi. Aga müügifirmad ei saa endale enam lubada, et nad rajavad oma tegevuse ainult müügimahtudele, mitte usaldusele või koostööle.

Müügifirmade inimesed käivad ka konsulente koolitamas, sest nad on oma valdkonnas head eksperdid, näiteks taimekaitse alal. Konsulendi valdkond on laiem ja ta ei saa ainult ühele kitsale teemale keskenduda ning seeläbi tippu jõuda. Arvan, et nõudlus väga kitsa valdkonna konsulendi järele on Eestis liiga väike, et see ära tasuks.

Kas konsulentide tegevus peaks olema kesksemalt koordineeritud?

Euroopa eri maades on nõuandesüsteem erinevalt üles ehitatud – mõnes riigis on nõuandekeskused tootjaorganisatsioonide juures, mõnes riiklikud ja mõnel pool puhtalt erafirmade käes. Eestis on lastud maastik väga kirjuks minna – meil toimetavad tootjaorganisatsioonide palgalised konsulendid, erafirmad ja -ettevõtjad… Neid kõiki vägisi ühe mütsi alla saada või riiklik süsteem luua on väga keeruline, sest kõigil on enda huvid mängus.

Kui seda vägisi tehakse, võib tekkida oht, et paljud head inimesed lähevad süsteemist ära mõnele muule alale. Samuti võib riikliku kontrolli all juhtuda, et nõustajad jäävad mingile keskmisele tasemele, aga väga häid enam ei ole, sest kaob motivatsioon ennast turul üles töötada, paremaks saada ja klientidele rohkem pakkuda.

Eraettevõtjast konsulendil on praegu vabadus, mida ta odavalt ei müü. Praegu on halb see, et oleme erinevad ja raske on nõuandesüsteemi kui kaubamärki tervikuna arendada. Logo on küll olemas, aga kuna nõustamine on personaalne teenus, siis on konsulent eraldi isik ega ole seotud selle ühise märgiga.

Ka konsulentide ja nõuandekeskuste tase on erinev. Eestis mängivad suuremat rolli persoonid, nimed ja nende suhe klientidega. Rahulolevad kliendid järgnevad konkreetsele konsulendile ükskõik mis süsteemi. Praeguse nõuandesüsteemi puhul on koordineerimine kindlasti vajalik, aga selle juurde peavad kuuluma avatud konkurents ja poliitiline sõltumatus.

Ise jätkaksite meelsamini iseseisvalt, oma firmaga?

Olen valmis koostööd tegema, kui keegi ei kipu mulle mütsi pähe tõmbama. Ma ei usu, et riiklikus süsteemis ootab ees lust ja lillepidu. Riiklik keskus peab hakkama millegi arvelt elama, raha peab sisse tooma konsulent, ning mida rohkem on seal juhtivaparaati ja administraatoreid, seda kallimaks läheb süsteemi ülalpidamine. Samas oleks riiklikul süsteemil ka omad eelised: rahaline võimekus, konsulentide taseme ühtlustamine, riikliku info liikumine, tootearendus, koostöö teadusega, ühised andmebaasid jne.

Praegu tean oma aega planeerida, oskan endale reserve tekitada, et tulla toime aegadel, kui nõudlus väiksem. Nõuanne on hooajaline. Ei ole reaalne tuua keskusele iga kuu sisse kindel summa.

Praegu on maakondlikud keskused – kas need piiravad tegevust või on teil vabadus valida kliente üle Eesti?

Võin pakkuda teenust üle Eesti, aga aus on informeerida oma kolleegi, kes on kliendile enne teenust osutanud. Näiteks võib juhtuda, et klient on jäänud eelmisele konsulendile võlgu. Aga kliendil on õigus nõustajat vahetada. Piire ei ole, aga mul pole ka mõistlik minna näiteks Saaremaale nõustama, sest see läheb liiga kalliks. Logistika ja kulud panevad asja paika.



Alar Lugu

Sündinud 21. märtsil 1969 Jõgeval.

Vabaabielus, kolm last.

Haridus

Olustvere sovhoostehnikum, agronoom.

Töö

Taimekasvatus, maaettevõtlus ja finantsmajandus.

Läbinud PHARE
nõuandeteenistuse
projekti kursused: turustamine, talu-majanduse juhti-
mine, ökonoomika; PHARE pankade
koolitusprogramm 1996–1998; Eesti
Maaülikool: finants-majanduse konsu-
lentide täiendusõppe kursused 2001–2012; konfliktoloogia õppeaine 2007, Taani–Eesti ühisprojekt “Integreeritud nõuanne” 1999–2000; nõuetele vastavuse koolitused 2003–2012; keskkonnasõbralik majandamine jpt.

Ühiskondlik tegevus: Eesti Konsulentide Ühingu liige, MTÜ Männiküla Tee liige, MTÜ Agro Konsulent juhatuse liige.