Aretuses kasutatavatelt hobustelt hakatakse senisest enam DNA-proove võtma
„On täiesti võimalik, et me ei tea alati 100protsendiliselt, milline täkk on konkreetse varsa isa. Täkku ei saa ju tagasi hoida, kui ta mära juurde satub,“ ütles Eesti Maaülikooli professor Haldja Viinalass, rääkides hobuste geneetilise identifitseerimise ja hobuste põlvnemisandemete õigsuse kontrolli vajadusest.
Hobustelt DNA-proovide võtmise vajadust kinnitas ka Eesti Hobusekasvatajate Seltsi aretusspetsialist Andres Kallaste. Ta tõi näiteks Saksamaa, kus DNA-proovid on juba asunud asendama aretustöö läbiviimiseks vajalikke jõudluskatseid: „Usun, et selline praktika leiab peatses tulevikus tee ka Eestisse. DNA-proovide analüüsimine on hobusekasvatajale ühekordne väljaminek, kuid see on tulevikku arvestades oluline.“
Teabepäeval tutvustati haruseltsi liikmetele ja teistele huvilistele 2010. aasta lõpul kinnitatud uut tori hobuse säilitus- ja aretusprogrammi ning sellest tulenevaid muudatusi hobuste identifitseerimisel, eriti rõhutati tori hobuse edasises aretus- ja säilitustöös geneetilise tuvastamise vajadust.
Tori hobuse haruseltsi üldkoosolek otsustati kokku kutsuda 24. veebruaril Tartus, märkimaks Vabariigi aastapäeva, tori hobuse tähtsust Vabadussõjas ning omaaegse Eesti Ratsarügemendi korralduses.
Allikas: Eesti Hobusekasvatajate Selts
