Aluseks on siin järgmised faktid:

- üle 90% tõenäosusega eelistab varroalest paljuneda lesehaudmel, kui tal on võimalus vabalt valida;

- alates muna munemisest esimesel nädalal ei "ründa" lestad veel hauet, vaid ootavad haudme jõudmist hilise lahtise haudme staadiumisse.

Sülemi puhul annab see võimaluse püüda kinni suurem osa lesti, pannes tarru kaanetamata lesehaudme kärje. Esimesel nädalal pole siis lestadel teist valikut ning enamik ronib paljunema juurdelisatud lesehaudme kärjele. See võetakse pesast välja ja nakkusprotsent ongi järsult vähenenud.

Teine pool perest, millest sülem tuli, saab paarumata mesilasema. Tegelikult võib olla mõttekas moodustada sellest isegi mitu iduperet. Nii või naa, hiljemalt nädala pärast pole seal enam lahtist hauet ning lestade püüdmiseks asetatakse pessa lesehaudme kärg, mis korjab kokku mesilaste peal elavad varroalestad.

 Puhtaks taru või koguni mesila

Pärast mesilasema munema hakkamist moodustatakse perest veel üks kunstsülem koos noore ema ja suurema osa mesilastega. Sinna lisatakse lahtise lesehaudme kärg, mis püüab taas kinni enamiku varroalestadest. Nädal hiljem, kui kunstsülemis munetud esimene töölishaue on selles vanuses, et see võiks lesta huvitada, on kõik tarus olevad varroalestad läinud sigima lesehaudme kärge, mis pärast kaanetamist võetakse pesast välja.

Kunstsülemist ülejäänud mesilaste ja haudmega tarru antakse taas paarumata emasmesilane. Pärast kõigi mesilaste kärgedest koorumist tekib seal üldjuhul vaheaeg, kus peres hauet pole või on see liiga noor varroalesta jaoks. Ka sinna asetatakse kärg lahtise lesehaudmega, mis püüab perest suurema osa varroatoosist välja.

Siin kirjeldatud konveier võimaldab üsna edukalt võidelda sülemitungiga ning samas muuta taru või isegi terve mesila praktiliselt varroatoosivabaks. Täiesti puhtaks seda muidugi teha pole võimalik, sest teistest tarudest ja mesilatest tuleb parasiite pidevalt juurde. Kui niivõrd põhjalikku, kolmes järgus toimuvat manöövrit korraldada ei jõua, siis võib vähemalt sülemile anda kohe tarru panekul kaanetamata lesehaudme kärje. See teeb sülemi kerge vaevaga varroalestadest üsna lagedaks.

Üldiselt on sellise kombineerimisega tükk tegu. Peab tegutsema läbimõeldult, et mitte häirida pere askeldamist ja rahulikku arengut. Sujuvalt võib kirjeldatud meetodeid kasutada sülemlemisajal ning kesksuvisel sigimiskatkestusel (ajal, kui munemist piiratakse, et vähendada hilissuviste mesilaste hulka).

Sipelgad appi

Lesekärgedega varroatoosi tõrjudes peaks olema käepärast lesekärgi, milles tööliskannusid pole või peaaegu pole. Sellega võib tulla mängimist, sest töölishauet välja lõigata kah nagu ei raatsiks. Hea küsimus on: mida teha pesast väljavõetavale lesehaudmele? Jahtudes hukkub see kiiresti ning kärjed tuleks sellest võimalikult rutem puhastada.

Mina olen kärgede puhastamiseks kasutanud nende asetamist sipelgapesa juurde või kõrvale. Aga ka linnud pidid neid meelsasti puhtaks nokkima (ei julge küll vastutada, palju siis kärjest järele jääb).

Tähtis on täpset arvet pidada, millal lesekärg pessa asetati. Munast koorumiseni kestab leskede areng 24 päeva, nii et 3 nädalat pärast tühja kärje pessa panekut rändab see koos kokkukogutud varroalestadega metsa alla, kus sipelgad kärje "ära klaarivad". Kui sülemisse asetati lahtist hauet sisaldav lesekärg teisest tarust, siis loomulikult tuleb 3 nädalat arvestada sellest ajast, mil tühi lesekärg pandi esialgsesse tarru, mitte sülemi juurde.

Tegelikult pole tingimata vaja nii kaua oodata. Kui lesekärjes olev haue on valdavas enamuses kaanetatud, võib selle välja võtta ja tühjaga asendada.

Tekst pärineb Mart Vabari raamatust "Mesiniku Magus Elu ehk harrastusmesila rajamine ja rentaabel majandamine". Vt ka www.mesinik.pri.ee

 Ajakirjas Maamajandus