Hoogsamale muljele aitab kaasa ka 15 mm võrra madaldatud vedrustus.
Autokülge ilmestab bumerangikujuline „kõhuvolt“, mida Opel kõigi uute autode kujunduses kasutab, paigutades seda kord nii- ja kord naapidi. Esi- ja tagaakendele lisaks on tugevasti längus ka üsna madalad küljeaknad, rõhutades GTC jõulisust.

Tagantvaates domineerivad seetõttu laiad „puusad“, kuid just sellest suunast on auto 148-sentimeetrist kõrgust ka kõige vähem peita õnnestunud. Külgvaates näib 4,47 meetri pikkune sõiduk piisavalt sihvakana, kõige magedama mulje jätab GTC aga eestvaates. Noh, oletagem, et suurem jagu teiste autode juhte näeb kupee-Opeli ahtrit...

Kabiin, praktilisus

„Mis praktilisus, tegemist on ju kupeega?“, küsite. Kuid just siin avalduvad GTC kompaktklassi geenid kõige meeldivamal moel. Jah, pääs tagaistmele on kehv nagu ikka, ent ruumipuudust seal kannatama ei pea.

Ametlikult mahutab sportlik Opel koguni viis inimest, kuid pikemaid sõite on mõnusam teha neljakesi. Ka pakiruumi 380 liitri üle ei saa kuidagi viriseda, pealegi saab seda tagaistmete arvel 1165 liitrini suurendada. Tõsi, laadimist-lossimist segab ülikõrge (79 cm) laadimiskünnis. Kuid väiksema luugiava arvel õnnestus autokere jäigem hoida – sõiduomadused on tähtsamad.

Materjalid on kabiinis piisavalt kvaliteetsed, juhikoht hea, näidikud selged ja nähtavus ettepoole korralik. Tahapoole on nähtavus ... olemas, kuid kupeekere austajaid sellised pisiasjad ei häiri. Linnas parkimiseks kuluvad andurid muidugi ära.

Veidi häirib nupuuputus armatuurlaual. Suur hulk neist teenindas proovisõiduautol küll navigaatorit, kuid raadio ja kliimaseadmegi jaoks jätkus lüliteid küllaga. Võib-olla on parem näiteks VW ja Mercedese kasutatav süsteem, kus ekraani ääres asetsevate nuppude tähendus muutub vastavalt menüüs liikumisele.

Mootor ja jõuülekanne

Sportliku GTC n.-ö. juuksuriversioon on esindatud 1,4-liitrise 100-hj vabalthingava ottomootoriga, millega proovisõiduautot arusaadavalt ei varustata.

Veidi saime proovida kaheliitrist 165 hobujõuga turbodiislit, kuid pikem kogemus – sealhulgas Budapesti lähedal Euroringi nime kandval ringrajal – tuli 1,6-liitrise 180-hobujõulise turbo-ottomootoriga, millest GTC nobedaks liigutamiseks täiesti piisab.

Diiselgi teeb korralikku tööd, kuid madalate pöörete jõuetus ei ole ikka kuhugi kadunud. Ottomootori „turboauk“ on vähem märgatav. Automaatkäigukasti pakutakse praegu ainult koos 2-liitrise diisliga. Kui 165 või 180 hobujõudu väheks põlgate, oodake ära Astra OPC, kes saab 2 turbo-liitrist 280 hobujõudu.

Sõit

Esisillas kasutab GTC harjumuspäraste McPhersoni vedrupüstikute asemel nende modifikatsiooni, mis General Motorsi keeles kannavad nime HiPerStrut (vt. lähemalt). Tulemus on hea. Vedrustus ei ole üleliia jäik, samas on auto täpselt juhitav ega kannata kiirendamisel kuigivõrd esiveolisele tüüpilise „teeotsimise“ all.

Juhitavust parandab ka tagasillas kasutatav Watti hoovastik. Rool ja pidur on meeldiva kaaluga. Üldiselt ala- või neutraaljuhitavat Astrat saab gaasi mahavõtmisega üsna kergelt, kuid kontrollitavalt ülejuhitavaks muuta, mida endine võidusõitja, nüüd F1 kontaktisikuna töötav Gabor Weber Euroringil ka demonstreeris.

Teatud seltskonna silmis on GTC suurimaks puuduseks elektrilise käsipiduri kasutamine klassikalise mehaanilise asemel.

Hind, varustus

Astra GTC hind algab 17 094 eurost (1.4 Enjoy) ja lõpeb 25 228 euroga (automaatkäigukastiga 2.0 CDTi Sport).

Selle raha eest ei saa ostja muidugi mitmesugust innovaatilist lisavarustust – nii rajahoidja LDW, liiklusmärkide tuvastusseade TSA, adaptiivsed esilaternad AFL+ kui sekundites pikivahet näitav radar FDI kuuluvad lisavarustusse. Sõidurõõm õnneks mitte.

Kokkuvõte

Astra GTC on heaks kompromissiks disaini, sõidurõõmu ja praktilisuse vahel. Soovitan kollast või punast.

Meeldis: sõiduomadused, ruumikus, 1,6-liitrine ottomootor.

Ei meeldinud: nupurohkus armatuurlaual, elektriline seisupidur.

Rohkem teavet whatcar.ee.