Toita tuleb mulda

Tegemist ei olnud teaduskonverentsiga, vaid väga laialdast kuulajaskonda haarava praktikutele suunatud üritusega. Mis aga ei tähenda, et konverentsilt oleksid teadlased kõrvale jäetud.
Intensiivkoolituse ja konverentsi käigus jagasid oma teadmisi mitmed nimekad ning suurte kogemustega teadlased ja praktikud. Lektorid tõid oma ettekannetes välja paralleele mulla, taime ja inimese tervise kohta. Räägiti, kuidas järjest enam hakkavad meid puudutama haigused, mille levik oli kolm-nelikümmend aastat tagasi palju väiksem. Eriti mõtlemapanev oli ettekanne, mille esitaja võrdles oma pereliikmete vähki suremust erinevatel aegadel hilisemate aegade kahjuks. Samas tõi ta välja, millist töödeldud ja ebaloomulike lisanditega toitu tänapäeva inimesed söövad.

Inimorganismi puhul on ohtlike ja mittelooduslike ühendite kahjulikkus meile kergemini mõistetav, kuid tegelikult on samasugused elusorganismid ka taim ja muld.

Järjest enam kasvab inimeste teadlikkus oma tervisest ja nendest teguritest, mis pikka iga ja head tervist soodustavad. Rääkides inimese tervisest ja turvalisest elukeskkonnast, ei saa kuidagi mööda vaadata tingimustest, milles kasvatame oma toidu.

Enamik inimkonnast tarbib tänapäeval põllumajandusliku tootmise käigus toodetud toitu. Meie elukvaliteet hakkab järjest enam sõltuma sellest, millistes tingimustes kasvatame need taimed, mis on meie toidulaual. Nii nagu terved ja täisväärtuslikud inimesed vajavad ka terved ja täisväärtuslikud toidutaimed kasvuks tasakaalustatud ja loomulikku ning targalt haritud ja hooldatud keskkonda – mulda.

Toita tuleb mulda, mitte taime. Taimed, mis kasvavad mineraalide, ensüümide, mikroobide ja kasulike organismidega varustatud tasakaalustatud mullas, suudavad loomulikul teel toime tulla oma looduslike vaenlastega, olgu need siis kahjurputukad, bakterid või seenhaigused.
Tervisliku ja täisväärtusliku toidu tootmise aluseks on seega terve ja tasakaalus muld. Tervis ja tasakaal tekib aga mitmekesisuse ja erinevatele organismidele elutegevuseks soodsate tingimuste loomisega. Üheks mulla parandamise ja võimalikult loomuomasesse seisundisse viimise võimaluseks on künnivaba maaharimise tehnoloogia.

Oluline roll terve taime kasvatamisel on siiski ka paljudel erinevatel mineraalsetel toiteelementidel.

Keskkonna seedesüsteem

Leian oma konspektist väljavõtte Neal Kinsey loengust: "Tähtsaim aspekt mullaviljakuse seisukohast on toitainete tasakaal. Alati ei ole tähtis see, millist elementi sul on puudu, määravaks võib olla hoopis see, mis elementi on liiga palju – see võib blokeerida teiste elementide omastamise. Näiteks üleliigne määr lämmastikku võib pärssida kaaliumi, tsingi, mangaani ja vase omastamist. Väga palju räägitakse fosfori vajalikkusest. Tegelikult on see sageli nii, sest fosforitööstus rahastab vastavaid uurimusi. Palju vähem on kuulda väävli vajaklikkusest – ei leidu lihtsalt piisavalt rahastajaid, kes seda uurimissuunda finantseeriks."

Slaididelt oli näha mõtlemapanevaid fakte selle kohta, kui palju sisaldab muld seeni, baktereid ja teisi suuremaid või väiksemaid elusolendeid. Nii nagu inimene võib antibiootikumide, sünteetilise toidu ja tasakaalustamata toitumisega tasakaalust välja viia oma soolestiku "ökosüsteemi", teeb oskamatu ja hoolimatu tegutsemine põllul sama palju kurja mullaga. Muide, ettekandjad nimetasid mulda tabavalt keskkonna seedesüsteemiks.

Toitumisteadlane Gray Graham rääkis oma ettekandes töödeldud toidu, täpsemalt erinevate tehnoloogiatega pastöriseeritud piima mõjust elusolendi tervisele. Katsealusteks olid olnud kassid. Osa kasse said elu jooksul üksnes looduslikku toitu ja toorpiima ning teine osa pastöriseeritud või mõnda muud moodsa tehnoloogiaga töödeldud piima. Mõlema rühma käitumist jälgiti loomade elu ajal, pärast nende maise elu lõppu vaadati, mis oli juhtunud nende siseelunditega. Peale selle, et töödeldud toitu söönud kasside siseelundid olid krimpsus ja ebaloomulikku värvi, olid nad ka agressiivsemad, allergilisemad ning sotsiaalselt halvasti kohanevad.

Viimasel ajal olen lugenud korduvalt epigeneetika uuest võidukäigust – sellest, kuidas meie elu kvaliteedi ja tervise määravad väga paljuski keskkonna mõjud ning seni arvatust palju vähem geneetilised omadused. See tähendab, et keskkonna mõjul hakkavad mingid geenid tööle, osa aga lülituvad välja. Grahami loengu põhjal on 95% meie tervise probleemidest epigeneetilist päritolu ja ülejäänud geneetilised.

Mõtlema pani väljaütlemine, et iga põlvkond, kes endale ebaõige toitumisega liiga teeb, annab nõrgemaid järglasi ja terviseprobleemid päranduvad edasi. Kasside uurimise põhjal väitis ettekandja, et loomadel võttis neli põlvkonda, et tervisliku ja täisväärtusliku toiduga normaalne tervis tagasi saada.

Puhas on kallis

Kvaliteetse ja puhta toidu kasvatamine on kallis. Tänapäeva inimene on aga harjunud ostma poest odavat toitu. Üks huvitav fakt loengu ajal konspekteeritud jutust: "1960. aastatel olid USA kulutused toidule 18% SKP-st ja tervishoiule 5%, nüüdseks toidule 9% ja tervishoiule 17%."
Konverentsil ühe noore mahepõllumajanduse konsultandiga suheldes tuli välja, et mahe toit ei olegi Ameerikas kuigi levinud. Suuresti on selle põhjuseks suhteliselt kõrge hind.
Mahetoiduna osatakse enam hinnata köögivilja ja muud toitu, mille me ilma suurema töötlemise ja muundamiseta ära sööme.

Ajakirjanik Ken Roseboro pidas üldhariva ja emotsionaalse ettekande geneetiliselt muundatud organismidest (GMO). Mahepõllumajandus ja GMO-de kasutamine on üksteist välistavad tegevused. Kui GMO-de tootjad ja turustajad väidavad, et kasutades kaasaegse tehnoloogiaga loodud taimi põllumajanduses, saame suuremaid saake, kasutame vähem pestitsiide, saame toiteväärtuselt parema tulemuse, aitame toita alatoidetud maailma ja et saadused on tervisele ning keskkonnale ohutud, võib ajakirjandusest lugeda ka hoopis vastupidiseid väiteid, mis toetuvad erinevatele uurimustele.

Biotehnoloogiafirmade poolt turule paisatud GMO-dest on saavutanud suurima kasvupinna ja müügiedu herbitsiiditolerantsed ja kahjuriresistentsed kultuurid, millest omakorda on suurem praktiline osatähtsus herbitsiiditolerantsetel sortidel. Teoreetiliselt oleks GMO-de tulekuga pidanud kunstlike taimekaitsevahendite kasutamine vähenema, kuid tegelikkuses on see hoopis vastupidi.
Glüfosaadi kasutamine on suurenenud ja glüfosaadi mõju inimese ja keskkonna tervisele on juba omaette arutamist vääriv teema (sel teemal pidas loengu emeriitprofessor Don Huber). Roseboro väitel on 94% kasvatatavast sojaoast, 88% maisist ja 90% puuvillast GMO-d. Kui GMO-sid kasutatakse tööstuslikuks tooraineks, on inimestel hirmu vähem, kuid turule on tulnud ka inimtoiduks kasutatavad GMO-d.

Näiteks GMO suhkrumais, mida pakutakse müügiks ja söögiks värskelt, konserveeritult ja külmutatult. Välimuselt on see samasugune kui tavaline suhkrumais ja kui see ei ole vastava teabega märgistatud, ei tea müüja ega ostja, millega tegu. USA-s on toimunud rahva väljaastumised, millel nõutakse GMO-sid sisaldavate toitude märgistamist.

Vaatasin filmi "Framageddon", milles toodi teravalt esile toorpiima müügi ja ostu võimalikkus Ameerika Ühendriikides. Tervishoiu asutused arvavad, et toorpiim ja selle müümine otse farmidest võib olla inimese tervisele kahjulik (ei suudeta tagada kvaliteeti) ning on mõnedes osariikides selle müügi keelanud. Samas on teada, et piima töötlemine muudab selle bioloogiliselt vähemväärtuslikuks ja paljud inimesed tahaksid siiski toorpiima otse väikefarmidest osta. Väga õõvastav oli ekraanilt vaadata, kuidas riigi jõustruktuurid, relvadega varustatud politseinikud, toorpiima müünud farmi tungisid, perenaise koos lastega mitmeteks tundideks kuskile ruumi sulgesid ning talus läbiotsimist tegid.

Samas oli intervjueeritud inimesi tänavalt ning meelde jäi üks vastus: "Kui minu esivanemad elasid toorpiima juues väga tervet ja täisväärtuslikku elu, miks mina peaksin sellest loobuma ja arvama, et see on mu tervisele kahjulik?" Filmist jäi meelde ka väljaütlemine, et kas riik hoolib oma inimeste tervisest või hoopis suurtööstuste kasumist?

Otsekülv ja vahekultuurid

Tagasiteel Columbusest New Yorki külastasime Steve Groffi farmi. Selle farmi oskasid meie reisimarsruuti planeerida Lauri ja Taavi Tobreluts, sest tegu oli otsekülvi tehnoloogiat rakendava majapidamisega ja Tobrelutsud on Eestis selle tehnoloogia kasutamises esirinnas olevad põlluharijad.

Seni olen otsekülvi suhtes väga ettevaatlik olnud, sest palju on räägitud, et Eesti mullad ei ole selle tehnoloogia praktiseerimiseks sobilikud. Steve Groffi põldude nägemine ning tema jutu kuulamine veenis mind ümber. Groffi talus on otsekülve tehtud juba ligi kolmkümmend aastat. Orgaanilise aine sisaldus mullas on tõusnud kahest protsendist viie protsendini, lisaks on põllul vähenenud erosioon.
Otsekülvi tehnoloogia käib käsikäes vahekultuuride oskusliku kasvatamisega. Steve Groff on mitmeid auhindu pälvinud farmer, kes teeb oma põldudel koostööd ka teadlastega. Ta jagab heal meelel oma kogemusi ka teistele maaharijatele. Meil oli võimalik näha katsepõlde, kus uuriti erinevate vahekultuuride segude ning väetiste kasutamise võimalikkust mullaviljakuse parandamisel ning suurte saakide saamiseks.

Ühes katses uuriti näiteks lämmastikpealtväetise ja vahekultuuride segude mõju maisisaagile. Vahekultuurideks erinevates segudes või ka puhaskülvis olid austria talihernes, talivikk, kahkjaspunane ristik (Trifolium incarnatum), maaristik (Trifolium subterranum ) ja kollane mesikas. Vahekultuurid suurendasid maisi saaki.

Loomulikult tuleb vahekultuuride kasutamisel teha kulutusi nende liikide seemnete ostmiseks, kuid osa sellest lisakulust tuleb tagasi saagi suurenemise, osa aga pideva mullaviljakuse suurenemise või säilitamise kaudu.

Väga populaarne ja algajale vahekultuurikasvatajale jõukohane kultuur oli nn Tillage Radish ehk Forage Radish ehk söödaredis. Sellel on hea mõju nii mulla poorsuse suurendamisele ja säilitamisele kui lämmastikväetise sidumisele kasvuperioodil. Kui redis jäetakse mulda lagunema, vabaneb lämmastik tasapisi põhikultuuri kasvu ajal. Tillage Radish nimi ladina keeles on Raphanus sativus var. longipinnatus ja Raphanus sativus var. oleiformis, mille eestikeelsed taimenimed on jaapani redis ja õlirõigas.

Vahekultuure valides tuleb teada selle sobivust antud farmi põllumuldadele ja happesusele, varjutaluvust ning ka seda, kui kiiresti vahekultuur põhikultuurile toitained vabastab (näiteks liblikõielised vahekultuurid vabastavad lämmastiku kiiremini, kõrrelised aeglasemalt).
Külastasime Steve'i põlde detsembri keskel, kui maapind hakkas tasapisi külmuma. Kohe kõrval asus naabrimehe põld, kus oli aastaid kasutatud ainult künnil põhinevat tehnoloogiat. Võrreldes kahe põllu mulla struktuuri umbes paarikümne meetrises raadiuses, oli vahe hämmastav. Vahet võis märgata ka põllupinna külmumises.

Söödaredise all olev põld oli veidi soojem ning seal sai põhikultuur sügisel veidi kauem kasvada. Samas kuivatab päike ja soojus ilma vahekultuurita musta põllupinda kuival ajal rohkem ja põua kahjustus on tugevam. Otsekülvi tehnoloogial ja vahekultuuride kasvatamisel rõhutati mitmel korral, et iga põllupidaja peab leidma sobiva lahenduse just enda põlde ja seal kasvatatavaid kultuure arvestades.

Künnivaba maaviljelus on võimalik kõikjal, kuid ei ole olemas reegleid, mis igal pool kehtivad. Künnivaba maaharimist kasutades peab peremees olema mõtlemisvõimeline.
Steve Groffi rääkis, et kümmekond aastat tagasi teadlased talle eriti abiks ei olnud, kuid nüüdseks on asi kardinaalselt muutunud – teadlased on sellise maaviljeluse viisi omaks võtnud ning koostöö teadlastega, eriti mullateadlastega, on väga hea ja tulemuslik. Samuti käib teadlastega koostöös vahekultuuride mõju uurimine.

Mahekonverentsi külastus sai teoks tänu PRIA meetme 1.7.1 toetusele mahetootmise rakendusuuringu projekti raames.

Mis on Acres U.S.A.?

Acres U.S.A. on Ühendriikides ainus üleriigiline ajakiri, mis annab üldist teavet selle kohta, kuidas viljeleda ja edendada säästvat põllumajandust. Nad ütlevad selle kohta Eco-agriculture, kuna see on ühtaegu nii ökonoomne kui ökoloogiline (ingl economical and ecological). Edendamise vääriliseks peetakse põllumajandust, mille viljelemine on kooskõlas loodusega – et tootmine oleks võimalikult keskkonnasõbralik ja ökonoomne ning et farmerid ei peaks olema suurte taimekaitsevahendeid ja väetiseid müüvate firmade kasumiteenimise vahendiks.

Ajakirjas jagavad nõuandeid ja kogemusi nii praktikud kui teadlased, kes igapäevaselt ise nende tõekspidamiste järgi ka elavad ja majandavad. Jagatakse pigem praktilisi nõuandeid kui teoreetilisi teadmisi. 

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Maamajandus 2/2012.