Edelakaar – edukuse ja viljumise aeg
Kõik edeneb looduses edelakaarega – küpsenud on marjad, puuviljad, juurikad. Õhk on soe ja vesi on soe. Ometigi peitub edelakaares ka algava pimeduse ning jaheduse seeme.
Rahvatarkus ütleb, et juba hilissuvel visatakse esimene külm kivi merre ja järve. Õhtune jahedus kasvatab uduvooge üle soode ja heinamaade. Vee- ja tolmuosakesi tulvil õhk loob võrratu leegitseva taevaga vaatemänge hilissuve päikeseloojangutel.
Õhtusele etendusele järgneb öine majesteetlik pilt tähises taevas kõrguva Linnuteega, mis edelakaares kaheks harunedes lindudele teenäitajaks on.
Tee õnnelikku maailma
Liik liigi järel seavad linnud end teele. Pääsukesed, kuldnokad, rästad ja teisedki kogunevad parvedesse ning teevad lennuharjutusi, kuni ongi läinud.
Möödas on sirbi või vikatiga vilja lõikamine, möödas on ka kuldsete pikkade viljakõrte ajad, kus põllud olid täis rukkihakke. Just neid, hakkides kuivanud kõrsi toodi vanasti jõuluõhtuks tuppa. Kes tahab kogeda muistse aja jõulutunnet, peab endale tegema põllulapi viljaga ning selle sirbi või vikatiga paljaks niitma edelakaare ajal.
Mitmed rahvad nimetavad Linnuteed õlgedest teeks, samuti talveteeks.
Linnutee jääb osutama pärast päikeseloojangut edelakaare suunda oma kaheks hargneva poolega jõulukuuni välja.
Kuigi iga päevaga pöördub tähistaevas ühe kaarekraadi võrra päripäeva, näeme lüheneva päeva tõttu päikeseloojangu järel tähistaeva ilmumist üha varem, ja nii tundubki, nagu püsiks tähed ja Linnutee lindudele teed juhatava õlgedest taliteena samas paigas. Linnutee kahest harust on sündinud lugu taevasest väravast, mille kaudu pääseb sooja ja õnnelikku maailma. Sinna lahkuvad linnud talveks ja küllap ka inimeste hinged pärast maapealse eluaja lõppemist.
Ka kujutlus paradiisiväravaist ning paradiisist endast on küllap alguse saanud sellestsamast hilissuve öödel avanevast vaatepildist tähistaevas.
Mansimaal kõneldakse Mortimi eidest ja taadist, kes taeva äärel seisavad. Eide jalgade vahelt lendavad rändlinnud läbi Mortimi maale. Kui lind eide jalga tiivaga riivab, püüavad eite-taati ta kinni ja söövad ära, luud heidavad selja taha eluvee merre, kust lind jälle üles tõuseb.
Karjalas nähakse Linnuteed üle taevalaotuse kummardunud maailmasünnitajana, kelle nimeks on Kave Luonnotar. Samasugust üle taevalaotuse kummardunud naisjumalust teatakse ka Jaapanis ja Egiptuses.
Et elu edasi kestaks
Puude pungad ja taimede seemned on sügavas uneolekus, et mitte puhkeda vastu talve, vaid alles siis, kui uus kevad oma niiskuse ja soojusega tõelist äratust hüüab.
Nii pungade kui ka paljude taimede viljade ärkamine toimub hilissügise külmakraadide toel. Siis saavad viljadest seemned. Surma jahe hingus annab teada, et ongi käes nende kord elu edasi viia.
Sel ajal võib rahulikult viljapuude oksi kärpida.
