Jälle Vihterpalu

Pühapäeva pärastlõunal, kui peavõitlus tulega käis veel 250 hektaril, öeldi põlengu külje all päästeameti staabiplatsil juba vaikselt, et nüüd vist õnnestub tuli kontrolli alla saada, ent kõvasti ei julgenud seda siis veel keegi kuulutada. Pealegi kestab järelkustutamine nii tuleohtlikul alal (Piirsalu on metsade kasvukohatüübi poolest Eesti kõige tuleohtlikum metskond) veel mõnda aega. Andke vihma!

Metsa- ja päästemehed ütlesid, et arvatavalt inimese hooletusest puhkenud metsatulekahi tuli liiga vara - tavaliselt jääb kulu- ja metsapõlengute vahele pikem vahe.

Viimatised suured tulekahjud Vihterpalus olid päästeameti andmeil 1992. aastal, kui põles umbes 1000 ha, ja 1997, kui põles umbes 700 ha metsa. Osaliselt nüüdne ja 1997. aasta põlenguala kattusid.

Pühapäeval kustutustöid kõrvalt vaadates tundus, et päästeteenistus koos metsameeste ja vabatahtlikega tegutseb uues kvaliteedis - kõik käis kui kellavärk: voolikuliinid, vabatahtlike suunamine, seirelennud ja helikopter oma veepommiga.

 Hiljem, keset kõrbenud männikut, kuhu tuul pahvakutena teravat metsapõlemislõhna tõi, läks mõte teadagi millele: vaid saja kuuga, mis on Metsalehe iga, on vähemalt kaks korda avalikus inforuumis olnud lahvatamisohus jutt metsatulekahjust kui kasulikust nähtusest bioloogilise mitmekesisuse suurendamiseks.

Looduskaitsjate mõte Lahemaal teadlikult metsatulekahju tekitada jäi kartuses, et Eesti avalikkus seda ei mõista, pooleli. Aga tänases Metsalehes on lühiuudis, kuidas soomlased looduskaitsealal seda tegid ja pärast kõrbenud metsa haavanotte vedasid, et putukatel oleks, kus elada.

Metsalehe autor Brüsselist Erik Kosenkranius kirjutab täna, kuidas päevakorrale on tõusnud vajadus muuta keskkonnakaitse põhimõtteid, sest "...tulevik, kus 9 miljardit inimest, joogivee ja energia nappus, suurenev migratsioon ja sagenevad keskkonnakatastroofid, paneb paljud asjad uude valgusesse.".

Tehistulekahju pole ainuke uus asi, mis Metsalehe ilmumisaega jääb. Esimeses lehenumbris märtsis 2000 rääkis Tõnis Mäerand, siis Forestex ASi nõukogu esimees, vajadusest Eesti metsatööstust edasi arendada. Raiemaht oli tõusujoonel ja uued investeeringud hakkamas.

Keskkonnakaitsjad nõudsid kevadise raierahu kehtestamist ja käis jutt, et korra Eesti metsas lööb majja metsade sertimine.

Raiemaht läkski üles ja metsatööstus õitses. Sajasse kuusse mahub näiteks ka Sylvesteri uhkus Sauga saeveski, millest pidi saama lepa väärindaja.

Nüüd on raie kahanenud jälle 1999. aasta tasemele ja tööstus vähendab tootmismahtusid. Sylvester lahkus saetööstusest ja uus omanik hoopis sulges Sauga saeveski.

Mida tegi sada kuud tagasi keskkonnaministeerium? Loomulikult tegeles metsaseaduse muutmisega, tekitades sellega üle riigi kirglikke vaidlusi. Opositsioonis olev Villu Reiljan heitis keskkonnaminister Heiki Kranichile ette huvi sahkerdada riigimets töösturite kätte.

Pluss-miinus sada aastat

Sada aastat tagasi, 1908, langes Kesk-Venemaale Tunguusi meteoriit, mis pühkis maatasa ligi 2000 ruutkilomeetrit metsa.

Eestis lõpetati samal ajal Luidja lepiku istutamistööd. Nagu Hiiumaa keskkonnaleht kirjutab, uuritakse metsahärra Karl Ahrensi eestvõtmisel rajatud lepikut tänaseni. Sest mõõtmistulemused näitavad, et ta kasvab jõudsalt edasi ka 100aastasena.

Mis elu elatakse 100 aasta pärast, kuhu meie ei ulatu, aga võivad ulatuda me istutatud puud? Mis nende ümber toimub?

Kas ülerahvastatud Maa võitlused ellujäämise nimel, looduskatastroofid, rändurliigid ja äikesest lahvatavad metsapõlengud? Või käib patukahetseja inimene mööda metsi ja imiteerib loodusprotsesse, ikka veel uskudes, et tema kätes on neid juhtida?

Kohati tundub, et elame, nagu aeg seisaks: riigimets reformib end kapitalismi vanade reeglite järgi, metsaomanikelt oodatakse tormihaprate kuusikute istutust jne.

Vähemalt välistada ei saa, et ülistatud metsamasinad on varsti prügimäel ja hinnatuimaks puuliigiks saab vintske lepp. Kui saja aasta pärast on ministeerium alles, siis seal muidugi muudetakse metsaseadust.