Ei pisuhänd ega salarelv, vaid taevakivi

 (7)
Ei pisuhänd ega salarelv, vaid taevakivi
Eesti kõige haruldasem loodusmälestis – Kaali kraater. Wikipedia

Eestis on meteoriidikraatrite tihedus 300 korda suurem kui Maal keskmiselt.

“Neljandamal Juli ku päwal, kello seitse, õhto ajal, nähti üht tullepalli taeva al, mis kui nool sure wurrisemise ja wuhhisemisega hommiko poolt õhto pole lendis ja raske wihmasaddo
läbbi, mis temma tullist lendmist rammotumaks teggi, vimaks Lokko Kaarli, ühhe Kaiawerre mets-tallomehhe välja peäle, liggi 250 sammu maad temma ellomajast, mahhalanges ja hirmsa raksumisega lõhki ja purruks läks. Temma surus, purruks läinud tükkidega ühtekokko arwata, oli kui ühhe sure mehhe pea; mitmekõrroline ja walwakad suhkro karwa.”

Nii algab Marahwa Näddala-Lehe 1821. aasta 33. numbris (17. augustil) Kõrendu Kaar­li sõnum.

Kohale tulnud “mõistlikkud ja auwäärt innimesed” kiitsid sedasama nädalalehte. Selle 12. jaanuaril 1821 ilmunud 2. numbris oli toimetaja Otto Wilhelm Masing selgitanud, mis on taevas lendavad ja vahel maha kukkuvad tulekivid ning miks neid pole vaja pisuhännaks, kurjaks vaimuks ega tondiks pidada.

Ajalehes Novõje Izvestija 2013. aasta 22. veebruaril avaldatud uuringu järgi aga ei usu 51% venemaalasi, et Tšeljabinski plahvatuse tekitas meteoriit. See olnuvat hoopis USA või Venemaa enda uut tüüpi salarelv või tulnukate kosmoselaev või Jumala sõnum vms.

4. juulit 1821 võibki pidada Eestisse langenud taevakehade registreerimise alguseks. Ega meteoriitika kui teadus Masingu leheloost palju vanem olegi.

Prantsusmaal Normandias kukkus 1803. aasta 26. aprilli pärastlõunal L’Aigle linna 3000 meteoriiti. Seda, et taevast võiks kive sadada, teadlased tollal ei uskunud.

Siiski saatis Prantsuse Teaduste Akadeemia noore teadlase Jean-Baptiste Biot’ asja uurima. Biot tõendas, et need kivid on tõepoolest pärit maailmaruumist, ja pani aluse meteoriitikale.

Nüüdseks on üle ilma enam kui tuhat korda nähtud, kuidas meteoriit kukub, ning leitud on neid ligi 40 000.

Eestis on 1821. aastast saadik fikseeritud kokku kaheksa meteoriidi langemine. Leitud on neist viis. Tänu eesti rahva haritusele on enamik neist sündmustest jõudnud ka kirjasõnasse.

Näiteks käis Valgamaa Iigas­te mõisa õues 1855. aasta
17. mai pärastlõunal kõva kärgatus. Apteeker Bornwasser teadis juba, mis see võib olla, ning hakkas meteoriiti otsima. Pärnade alt murult leitigi kaks peotäit kivimkehi, muist omapäraselt klaasjad.

1884. aastal Pariisis ilmunud Edmond Frémy “Keemiaentsüklopeedias” on Iigaste leiu ainele pandud nimeks igastiit.

Juhtumisi on ürgajast pärit taevakiviauke Eestis avastatud samuti kaheksa, paar tükki mõnevõrra nooremad.

Meie kõige kuulsam loodusmälestis on muidugi Kaali – Euroopa esimene ja maailma seitsmes teaduslikult tõestatud meteoriidikraater.

Maailmas avastatud enam kui 180 meteoriidikraatrist asub Eestis kaheksa ehk 4%. Eesti pindala koos merealadega moodustab Maa pindalast 0,014%. Seega on meil nende tihedus 300 korda suurem kui Maal keskmiselt ja 10 korda suurem kui Skandinaaviaski. Riikide seas kindel esikoht!



EESTI METEORIIDIKRAATRID

KraaterAsukohtLäbimõõt, mVanus, aastat
NeugrundiSoome laht9000535 mln
KärdlaHiiumaa4000455 mln
VaidaPõhja-Eesti55020 000?
Kaali – peakraater, suurim üheksastSaaremaa1104 000?
Ilumetsa – Põrguhaud, suurim kraater viiestKagu-Eesti806 000
TsõõrikmäeKagu-Eesti409 500
SimunaIda-Eesti8,575
LasnamäeTallinn0,325 000