Eksperdid: jahinduse alus olgu leping maaomanikuga

 (36)
Eksperdid: jahinduse alus olgu leping maaomanikuga
Foto: ALDO LUUD, ÕHTULEHT.

Homme lõpeb uue jahiseaduse eelnõu kooskõlastusring. Siis vaatab eelnõu üle justiitsministeerium. Pärast seda liigub see Riigikokku.

Kas paljuvaieldud muudatused eelnõus on nüüd vastuvõetavad? Uusi sätteid kommenteerivad Maalehe valitud eksperdid – Maalehe metsablogi autor ja metsaomanik Leili Mihkelson ning põllumajandusteadlane ja jahimees Peeter Viil.

- Palju kirgi üles löönud uuendus on maaomanike õigus jahipiirkonna kasutaja välja vahetada. Seda juhul, kui ühise taotluse esitavad maaomanikud, kellele kuulub 2/3 selle jahipiirkonna pindalast.

Leili Mihkelson: Mina seda ei poolda, sest uue kasutaja valimine jääks nii vaid suurmaaomanike ja RMK otsustada. Kui vahetamine on hädavajalik, siis olgu otsustajaks 2/3 maaomanikest, pindala arvestamata.

Peeter Viil: Kasutusõiguse loa äravõtmiseks peaks ka mingi konkreetne põhjus olema, päris suvaliselt ei peaks saama seda teha.

Arvestada tuleks konkreetsete oludega – ulukite liikumist mõjutab ju ka see, mida maaomanik kasvatab. Kui näiteks metsaomanik võtab kõvasti metsa maha, on uluk sealt esialgu ära peletatud, aga kui noorendik tekib, tuleb põder tagasi ja võib muutuda nuhtluseks.

Sama on põllukultuuridega: igale põllule metssiga ei tule, aga kui kasvatatakse teravilja, maisi või kartulit, on siga kohe kohal ja võivad tekkida kahjustused.

Seotud lood:

Suurulukite laskmise limiite jahimees ise ei kehtesta. Neid järgides aga kogetakse, et ühel aastal lased limiidi täis, teisel aastal võib-olla seal piirkonnas polegi ulukit. Jahipidamise üle otsustamine võib osutuda keerulisemaks, kui esmapilgul paistab.

- Maaomanikud saavad korraldada väikeulukijahti kinnistu pindala suurusest sõltumatult (senise seaduse järgi oli see lubatud alates pindalast 20 ha).

PV: See on täiesti loomulik, kui tal on jahimehepaberid olemas. Võib-olla mingi piir peaks olema, et ei tekiks kihku viimnegi väikeuluk ära võtta.

- Vaidluste lepitajaks maakondades võivad saada uued, jahimeeste ja maaomanike esindajatest moodustatud piirkondlikud jahindusnõukogud. Need otsustavad uluksõraliste küttimise mahu ja struktuuri, teevad ettepanekuid suurkiskjate jahi ning jahipiirkondade kasutamise ja piiride asjus.

LM: See oleks üks positiivsemaid muudatusi üldse uues seaduses.

PV: Jahindusnõukogude järele on vajadus olemas ja sinna peaks koonduma piirkonna jahinduslik kompetents. Küttimismahtu otsustades hakatakse sel juhul loodetavasti lähtuma seireandmetest ja piirkonna oludest.

Jahindusnõukogu tegevus peaks aga olema laiem, kui uus seadus ette näeb, sest jahindus ise on hoopis laiem. Ei ole nii, et jahimees on see, kes metsast liha toob. Näiteks lisandub ulukihoole. Nõukogu võiks piirkonnas ka jahimeeste suhtlemist ja teadlikkust parandada.

- Uus seadus nõuab, et jahimees sõlmiks maaomanikuga lepingu, kuid samas jätab võimaluse ka lepinguta jahti pidada – piiramata või tähistamata kinnisasjal päikese tõusust loojanguni. Eelnõu teksti järgi praegu on justkui lepingut vaja, aga samas antakse võimalus ka lepinguta jahti pidada…

LM: Leping on igal juhul vajalik, sest see on ainus dokument, millega maaomanikud ja jahimehed jahipidamise tingimustes detailselt kokku lepivad. On palju pisiasju ja kokkuleppeid, mida saab lepinguga reguleerida ja mis võivad omanikuti erineda.

PV: Leping jahimeeste ja maaomanike vahel peaks olema kohustuslik. Kui selles on kõik fikseeritud, on palju kergem käituda ka arusaamatuste korral.

- Kui leping on sõlmitud, peab jahipiirkonna kasutaja selle alusel ja maaomaniku nõudmisel hüvitama ulukite tekitatud kahju.

LM: Eeltingimuseks olgu, et ka maaomanik on omalt poolt kahjustuste ennetamisse panustanud.

PV: Siin on väga palju nüansse, mis tuleks just lepingutesse kirja panna – kuidas kahjustuste korral käitutakse, kas pöördutakse ka jahindusnõukogu poole limiidi muutmiseks jms.

Kui limiit on täidetud ja ikka on kahjustused, siis on võimalik, et maaomanik kasvatab mingit ulukeid ahvatlevat kultuuri. Lepingus peaks olema fikseeritud, kes mida sellisel juhul teeb.

Leping peaks haarama ka jahinduse ulukihoolde osa – kuhu tulevad söödakohad, söödapõllud, ja fikseerida tuleks kahjustuste tekkimise võimalused.

Loe veel

- Täiesti uus asi on, et maaomanik peab jahimeestele esitama ulukikahjustuste ennetamise teatise, milles on näidatud, kus kaitset vajavad põllukultuurid, okaspuu-uuendused jms asuvad.

LM: Pole paha mõte jahimeestele aegsasti märku anda, kus männinoorendik võiks põtru kohale meelitada.

PV: Kui on oma leping olemas, ei näe mina sellel suurt mõtet. Aga kui lepitakse kokku ka teatise esitamises, siis miks mitte – saab koos tegevust kavandada.

- Nüüd on olemas uluksõraliste (metssiga, põder jt) tekitatud kahjude hindamise metoodika ja eelnõu annab võimaluse: kui maaomanik ja jahimees omavahel kahjude hüvitamises kokku ei lepi, saab maaomanik jahimeestelt osalist hüvitust nõuda seaduse alusel.

Uluksõraliste tekitatud kahju hüvitust saab põllumees küsida teravilja, kartuli, söödajuurvilja ja köögivilja ning metsamees okaspuude kahjustuste puhul kuni 100 €/ha aastas.

PV: Kuidas see 100 €/ha on saadud? Summa tundub laest võetuna. Kultuuride rajamise kulud on väga erinevad ja ulukid käituvad eri kultuuride puhul erinevalt.

Ma näen siin jälle hoopis lepingu võimalusi. Leping ei peaks olema ühekordne akt, vaid seda peaks saama vastavalt aastale üle vaadata.

Ka summad, mis käiku lähevad, kui jahimees ei täida oma kohustusi, peaksid olema selles lepingus fikseeritud. Võiks rohkem eksperte kasutada, et oleks arvestatud kultuuride erinevusega.

Praegu ma jahimehena sellega nõus ei ole, see osa tahaks hoopis põhjalikumat läbimõt-
lemist.

- Samas on ära toodud, mis puhkudel kahjude hüvitamise kohustust pole. Näiteks jääks hüvitisest ilma põllukultuuri alla 100 m2 suurused kahjustused, põllu 10m serva jäävad kahjustused; okaspuukahjustused, kui teatud arv puid terved. Hüvitist ei saa ka maaomanik, kes pole teatist esitanud.

LM: Metsakultuuride puhul peabki omanik suhtuma mõõdukatesse ulukikahjustustesse kui paratamatusesse, sest mets on metsloomade kodu ja teist võimalust neil ellujäämiseks pole.

PV: Siin on jälle mitu punkti, mis on vaieldavad. Kuidas üldse selgitada, kas kahjustuse on tekitanud jahiobjekt (võib-olla näiteks hoopis sookured), kuidas seda 10 meetri riba fikseerida.

Põlluharijatel on ju probleeme olnud ka jahimeestega, kes talvel oma ATVde ja maasturitega põllul sõidavad ning tekitavad vaata et sama suuri kahjustusi kui ulukid. Siin tuleb mängu jahimeeste eetika, mis võiks olla uute jahindusnõukogude teema. Sama kehtib söödakohtade ja -põldude rajamise kohta, mille eesmärk peaks olema säilitada ulukiasurkonna seisundit. Tänapäeval nähakse söödakohas sageli hoopis võimalust ulukeid kergemini tabada.