Põllumajanduse ja maaelu arengu volinik Phil Hogan väljendas tänase otsuse üle heameelt: „Mul on hea meel näha, et meie Euroopa Majanduspiirkonna partnerid on mõistnud ühiste standardite ja nendest tuleneva kasu tähtsust mõlema poole tootjate ja tarbijate jaoks. Eeskirjadega tagatakse ELi ja EMP riikide mahetootjatele võrdsed võimalused, millest saadav kasu on vastastikune. Komisjon ei ole mingil juhul nõus tegema järeleandmisi rangete normide osas, mis kehtivad mahetoodete tootmise, impordi ja turustamise suhtes. Meie ülesanne on tagada tarbijatele kindlustunne ja Euroopa Liidu mahetoodete logo usaldusväärsus.“

Esmakordselt võttis EL mahetoodete tootmise ja märgistamise eeskirjad vastu 1991. aastal, kuid ajakohastas neid 2007. aastal, muutes eeskirjad mitmel juhul rangemaks. Hiljem lisati täiendavad mahetoodete tootmise eeskirjad, sealhulgas vesiviljeluse valdkonnas 2009. aastal. Kõik need eeskirjad muutusid ELi tootjatele kohustuslikuks 2015. aasta jaanuaris ning viivitus uute määruste inkorporeerimisel EMP lepingusse tekitas olukorra, kus tootjaid ja ettevõtjaid koheldi ebaõiglaselt.

Mahelõhe tootmise ja sertifitseerimise suhtes kohaldatavate ELi vesiviljeluse eeskirjade puhul tähendas viivitus eeskätt seda, et kõnealustest riikidest pärit vesiviljelustooteid ei saanud ELis mahetoodetena importida ega müüa, millel olid tagajärjed EMP riikide tootjate ning ELi importijate ja töötlejate jaoks.

EMP riikide ametiasutused lükkasid uute määruste inkorporeerimise edasi, kuna teatavates tehnilistes küsimustes erandi tegemiseks esitatud taotluste käsitlemine oli pooleli. Eranditaotlused puudutasid kalajahu kasutamist mäletsejaliste söödas ja paindlikkust toodete märgistamisel. Need taotlused on nüüd tagasi võetud.

Mahetootmine on ainus ELi ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) osa, mis kuulub EMP lepingu kohaldamisalasse. Kõnealune leping jõustus 1. jaanuaril 1994 ja sellega luuakse ELi liikmesriikide ja kolme EMP riigi — Islandi, Liechtensteini ja Norra — ühtne turg. Sellega on ette nähtud, et kõik lepingu kohaldamisalasse kuuluvad ELi õigusaktid tuleb viivitamata lepinguga inkorporeerida. Sellega viivitamine tekitas aga olukorra, kus EMP riikides kohaldati jätkuvalt ELis 1991. aastal vastu võetud mahetootmiseeskirju. ELi eeskirjade inkorporeerimine tähendab nende ametlikku kahepoolset tunnustamist ja täitmist ning võimaldab EMP riikide mahetoodangut ELi importida ja seal mahetoodanguna müüa.

Toiduaineid käsitlevaid õigusakte ei kohaldata Liechtensteini suhtes. Seepärast puudutab sätete inkorporeerimine ja sellest tulenev üksnes Islandit ja Norrat.