Muu hulgas keskendub ELF taas vääriselupaikadele, tehes ettepaneku korraldada nende kaitset looduskaitseseaduse, mitte metsaseaduse järgi nagu praegu. Sisuliselt tähendaks see riiklikku kaitset praeguse vabatahtliku kaitse asemel.

Praegu on metsaomanikel, kelle maadel asub inventeeritud vääriselupaik, soovi korral võimalus sõlmida riigiga ala kaitsmise leping, millega ta n-ö annab selle ala kuni 20 aastaks riigi kasutada. Omanik lubab, et ta vääriselupaika ei puutu. Sellega loobub ta alalt saadavast võimalikust tulust, mille korvamiseks saab riigilt hüvitust.

ELF tahaks, et võimalus selliseid vabatahtlikke lepinguid sõlmida poleks nii suur. Vabatahtlikkust võiks ELFi arvates kasutada vaid teatud puhkudel, nagu näiteks siis, kui looduse seisundi nimel on vaja säilitada põlendikke, tormimurrualasid või
kopraüleujutuste alasid.

Põhjenduseks on, et lepingutega kuni 20 aastaks kokku lepitav kaitse ei kindlusta vääris-elupaiga pikaajalist säilimist. Vabatahtlikkuse süsteem ei sobi ka sellepärast, et kõik vääriselupaigad sellega kaitstud ei ole.

Praeguse metsaseaduse järgi on vääriselupaik kuni seitsmehektarine kaitset vääriv ala majandusmetsas. Seal kas leidub või tõenäoliselt võib leiduda haruldasi või ohustatud liike.

Vääriselupaiga kaitsmise lepinguid saavad metsaomanikud sõlmida SA Erametsakeskuse kaudu.

Seni on erametsaomanikke Eestis üles kutsutud oma metsi paremini ja rohkem majandama.

ELFi ettepanekutest leiab, et põhirõhk ei peaks olema aktiivsemal majandamisel, vaid hoopis metsaomanike suuremal teadlikkusel – oleks vaja, et tuntaks rohkem loodussäästlikke majandamisviise.

ELFi ettepanekud leiab internetist aadressil www.elfond.ee/images/MS_muutmisettepanekud_ELF.pdf.