Enamus järgib jahieetikat

 (17)
Enamus järgib jahieetikat
“Kui koer käitub valesti, on süüdlane omanik,” rõhutas laikade asjatundja Jaanus Kuusik (paremal), pildil koos Enno Liiburgiga.Foto: Viio Aitsam

Eesti Jahimeeste Selts korraldas ümarlaua, mis oli ajendatud Metsalehe kirjutisest “Seajaht Eesti moodi. Kaua veel?!”.

Metsalehes ilmus kirjutis talvisest taunimisväärsest koertega metsseajahist viiteta konkreetsele paigale. Jahieetika rikkumistest tavaliselt ei julgeta avalikult rääkida. Siht oli tõstatada teema kui niisugune.

Ümarlauas (10 meest) olid ka konkreetse piirkonna jahimehed, kelle sõnul ei vasta kõik kirjutises olnu tõele. Üldisemalt nentis vestlusring, et Eestis tuleb selliseid rikkumisi ette, kuid need on erandlikud – jahimeeste enamus järgib jahieetikat.

Koerad põrsaste kallal

Kõigepealt tehti selgeks, et kui jahikoer jahis metslooma pureb, ei ole süüdlane koer ega koera tõug, vaid peremees, kes on oma koera valesti kasvatanud. Ühisjahis jagab vastutust jahi juhataja. Kui jahiseltskond sellist jahti aktsepteerib, tuleb kõigil peeglisse vaadata.

Täpsustati ka, mida murdmise või puremise all mõelda. See, et koer metssiga tagajalast naksab, on loomulik ka nn peatava jahikoera puhul. Koeral peab tekkima ulukiga kontakt.

Puremist ei tohi lubada. Kui omanik näeb, et koer on agressiivne ja kipub põrsastele liiga tegema, ei tohi seda koera enam jahti võtta, vaid tuleb hakata teda ümber kasvatama.

Üks koer üldiselt ei lähe seale kallale, aga kaks koera on isejutt. Seega tuleks eelistada koerte kasutamist ühekaupa. Aeg-ajalt on tekkinud jahikoerte tandemeid, kellest üks otsib ja ajab loomi ning teine murrab. Kui jahimees seda aktsepteerib, on see koerale märk, et nii tulebki teha. Siis ei vali looma enam jahimees, vaid jahti peab koer – see on taunitav.

Seotud lood:

Haavatud looma otsides on kahe koera kasutamine õigustatud.

Oma kahju ja ohutus

Purejat koera pidades ja puremist metsas aktsepteerides teeb jahimees tegelikult kahju ka iseendale, sest koera näritud metsseapõrsa liha söögiks ei kõlba. Teiseks viib metsseaemis piirkonnast, kus selline koer tegutsemas, varsti karja ära. Kari võib kasutada küll söötmisplatsi, aga magamas käiakse naaberjahiseltsi maadel. Niimoodi peletatud sigade tagasimeelitamine oma jahimaadele võib võtta mitu aastat.

Nenditi ka, et kui jahikoer ja metssiga talvises metsas kokku juhtuvad, on suurem oht kannatada saada koeral.

Kui koer on uluki kinni pidanud, surmab jahimees tihti looma noaga, lõigates läbi tema unearteri. See on tegevus, mille siht on loom surmata kiiresti, väiksemate piinadega.

Lask vintpüssist koera läheduses kahjustab koera (ka inimeste) kuulmist.

Noa kasutamise põhjendus on seega ohutus.

Üldisemalt leiti, et metsas ei ole iial võimalik toimuvat ette prognoosida – iga olukord tuleb lahendada kohapeal, unustamata jahieetikat.

Miks just põrsad?

Kui kohtuvad üks jahikoer ja metsseaemis põrsastega, on see võrdne vastasseis – emis oskab põrsaid kaitsta. Küttimisel (metssigade laskmise plaanist 60% on põrsad) kütitakse ära kehvemad põrsad, et metsseakari oleks elujõulisem.

Jahimehed rääkisid, et viimase viie aastaga on toimunud suur muutus – nii kliimamuutuste kui lisasöötmise tõttu on põrsaid ka kesikutel, kelle järglased tulevad ilmale suvel, on talve hakuks liiga väikesed ja nõrgad, on sellega surmale määratud, ei ela rasket talve üle.

Just sellised põrsad võivad ka jahikoertele ette jääda. Normaalsel ajal sündinud põrsad on talveks piisavalt tugevad.

Raske talvega ei sünni koertega metsseajahti pidada.

GPSi kasutamine

Leiti, et koera GPS (nimetati ka koeraradariks) vähendab jahimehe jalavaeva. Kui aga jahimees alati koera GPSi järgi üles otsib, võib see jahikoera ära rikkuda – tal võibki jääda mulje, et ei pea ise metsast välja tulema.

Teisalt öeldi, et GPS ei ole koera ülesotsimiseks, vaid hoopis abivahend, mis võimaldab määrata koera töökoha. Teatud ilmastikuolude puhul ei kuule uluki peatanud koera haukumist ka lühikese maa pealt.

Nenditi, et iga uue asjaga kaasnevad head ja vead. Tuleb kasutada head ja vigu vältida.

* * *

Jahimehed märkisid ka seda, et välja on kujunenud nn koerajahimehed ja pukijahimehed (kütivad jahipukist) – mõlemad peavad oma jahipidamisviisi parimaks. Olenemata viisist, on jahieetika rikkumine taunitav. Üksikjuhtumid ei tohi tekitada muljet, nagu oleks eetikavead üldised.