Estonia teater, võro kiil, laulupidu ja... muidugi ka tori hobune
Pärnu lähistel asuv Tori on tuntuks saanud eelkõige samanimelise hobusetõu tõttu. Number 1856 hobusekasvanduse väravate kohal tähistab kasvanduse rajamise algusaastat. Tori on suhteliselt noor tõug – tõuna tunnustatud 1925. aastal, aretustöö algas aastakümneid varem – ent praegu on see tõug ohustatud tõugude nimekirjas.
“Praegu on tori hobuseid liiga vähe selleks, et võiks tõu püsimajäämises kindel olla,” räägib OÜ Tori Hobusekasvanduse juhataja Imre Sams. “Eestis on vaid ligi 1400 tori tõugu hobust, neist tori hobusekasvanduses ligi 70.” Üle Eesti on veel käputäis entusiaste, kellele tori hobuse säilimine on südameasi ning kes selle tõu aretamisega tegelevad, umbes pooled loomad on ühe- või
mitme hobuse kaupa eraisikute valduses.
Viimaste aastate kehv majanduslik seis on mõjutanud ka varssade sündimust ning varssade arvukus on langenud.
“Aretustöö on pealemaksmist nõudev tegevus. Varssade saamine on eelkõige kulu, sest varsa kasvatamise omahind on ligi 15 000 krooni aastas,” valgustab Imre varssade sünni vähenemise tagamaid.
“Kuigi ohustatud tõugu loomade kasvatamise eest makstakse toetust, ei saa tõuaretusega tegelda vaid toetuse saamise eesmärgil. Aastas ühe looma kohta ligi 2000 krooni – sellega väga palju kulusid ära ei kata, kuid eks abiks ole ikka,” möönab Imre ning arvab, et toetust võiks saada kõik Eestis kasvatatavad hobused. Nii nagu saavad teisedki põllumajandusloomad. Praegu saavad ohustatud tõu toetust eesti hobused, keda on ca 3500, eesti raskeveohobused (280 looma) ning pooled tori tõugu hobustest (ligi 750).
Tori hobused on jagatud kahte rühma – TA ja TB. Esimesse ehk TArühma kuuluvad hobused saavad ohustatud tõu toetust, teise kuuluvad ei saa. Arvuliselt on mõlemas rühmas umbes sama palju hobuseid. TA-sse kuuluvad need hobused, kelle mõlemad vanemad olid kahekslöömise hetkel tori hobused. TB-de hulka need, kelle üks vanem polnud tori tõust – ehk siis, kui aretuseks
kasutati parandajatõugu.
Lahkulöömine tehti aastatel 2007/2008 ja minu arvates oli see suhteliselt vägivaldne,” tunnistab
Imre Sams. “Tori hobuseid on nii vähe, et kogu tõug on ohustatud, mitte vaid osa sellest.”
Vilju näeb aastate pärast
“Meie peamine suund on tõu aretamine, hobuseäriga me ei tegele,” räägib Imre ning viitab uhkusega saali seinal rippuvale lindile “Parim noorhobune”. Igal aastal valitakse parim täkk ja parim mära.
Eelmisel aastal tunnistati parimaks reservhobuseks Tori Hobusekasvanduse kolmeaastane tori tõugu mära Orsella, sel aastal sai parima noorhobuse tiitli kaheaastane Orhidee. Nende mõlema isa on Opal.
“Need tiitlid on meile suur tunnustus, sest vähemalt hindajate meelest on meie aretustöö õiges
suunas läinud,” arvab Imre.
Aretustöö eeldab aastatepikkust planeerimist. Kõigepealt sobivate paariliste valik, siis 11 kuud tiinust. Esimese hinnangu saab hobusele ülevaatusel anda kaheaastaselt, treenimine algab kolmandast eluaastast. Füüsilise jõudluse tulemusteni, näiteks ratsaspordis, vankrisõidus või veokatsetes, läheb veel aastaid. Umbes kuue-seitsmeaastase kohta saab alles öelda, mida ta on
võimeline saavutama.
“Kui hakkan sobivaid paare valima, pean arvestama vähemalt viis kuni seitse aastat ette. Sest alles
siis on näha, kas läks nii, nagu olin mõelnud. Kui selle aja sees aga mingeid aretuspõhimõtteid muudetakse, on jama,” räägib Imre.
Aretusega peaks tõuloomad muutuma aina paremaks. Aretusse valitakse vaid parimad tõu esindajad ja loodetakse neilt saada veel paremaid järglasi. Kui aretuses kasutada igasuguseid hobuseid, võib tõu kvaliteet minna kehvemaks.
Tõug muutub ajas
“Tori hobuse aretamise suund on läbi ajaloo olnud pidevas muutumises,” teab Imre. Esimene aretussuund oli selleks, et kasutada hobuseid Vabadussõjas – eri tüüpe nii ratsutamiseks kui kahurite vedamiseks. Seejärel tuli hobustel hakata harima uustalunike maid. Hakkama tuli saada rasketes tingimustes, soodes, metsades jm, hobune pidi olema raskem ja tugevam kui praegu.
Põllumajanduse edenedes oli nõudlus samuti raskemate hobuste järele. Eri tõugudega ristates jõuti nõukogude ajal sinnani, et hobune pidi tõmbama põllule kinni jäänud traktoreid välja. Siis kaalus tori hobune 900 kg ja rohkem, praegu on nad tublisti kergemad. Toonast aega meenutavad raskusveo rekordid, näiteks on tori tõugu hobune vedanud enda taga 22 tonni.
Kuni 80ndateni käis põllumajandusfarmides töö suuresti hobuste abil, tänapäeval praktiliselt pole põllumajanduses hobuse kasutamiseks vajadust – mõni üksik vaid hoiab hobuse abil oma põllulappi korras. Praegu kasutatase hobust peamiselt spordis, vaba aja sisustamisel, turisminduses, harrastatakse hobiratsutamist ja hipoteraapiat.
“Ma leian, et hobuse kasvatamisel peab olema mingi idee, milleks teda kasutada saab,” arvab Imre. “Mitte nii, et teen mingi varsa valmis ja pärast ei oska temaga keegi midagi peale hakata. Tõuaretus peaks olema turusituatsiooniga vastavuses. Samas ei tee ma niinimetatud vana tüüpi hobust maha – ka meil on kasvanduses vanatüübilisi hobuseid. Mõned arvavad, et kui kasutada võõraid tõuge, on see halb. Ma ei pea seda halvaks, samuti ka seda, kui vanema tüübi pooldajad
just neile meeldivat tüüpi püüavad säilitada ja edasi aretada.”
Hobuste aretuses on võõraid tõuge kasutatud kogu aeg, üle maailma. Viimasel paaril aastakümnel on paljud riigid – Rootsi, Taani, Läti, Saksa, Holland jt – püüdnud oma tõuge aretada sportlikus mõttes paremale tasemele. Ja keegi ei sea küsimuse alla, et näiteks hannoveri tõug pole hannoveri tõug või et holstein pole holstein.
Hinnatud kodust kaugemal
Imre näole tekib hetkeks ilme “nomis-sa-lolliga-räägid” , ent kuna tal pole esimene kord sellisele küsimusele vastata, leiab ta kiirelt tabava vastuse. Või õieti küsimuse.
“Ma toon sellise näite – miks on meil Estonia teatrit vaja? Kui homme panna Estonia teater kinni, mis siis juhtub? Tegelikult ei juhtu ju midagi. Aga mitte kellelgi ei tule Eestis pähe, et selle võiks kinni panna. See on meie kultuuri, ajaloo, meie olemise, tegemiste väga suur ja tähtis osa.
Sama on ka tori hobusega. Mis meil Eestis põllumajanduse valdkonnas on läbi ajaloo ära tehtud?
Sangaste krahv sai paar viljasorti valmis, veidi on aretatud viljapuid ning põllukultuure ja peale nende ju ongi vaid tori hobune. Minu jaoks on tori hobuse säilimine laiemalt maaelu arengu, ajaloo ja maakultuuri säilimine, jätkumine ja edasiviimine. Tori hobune on meie oma. Seda pole mitte kuskil mujal.”
Imrel on aeg-ajalt tulnud sel teemal vestelda ka riigivõimu esindajatega – et miks peaks riik tegelema hobusekasvandusega ning aitama kaasa tori hobuse säilimisele ja aretamisele. Leidma vastuargumente praeguse aja lemmikväljendile, et turg paneb kõik paika.
“Kui hakata kõike rahasse ümber lööma, siis võib tõesti öelda, et tori hobune on mõttetu, et ta ei hüppa nii kõrgele kui teised, kuid kõike ei saa ju vaid rahaga mõõta.”
Tori hobune on oma hea iseloomu, rahulikkuse ja tasakaalukuse poolest hinnatud ka välismaal. Soomes on tori hobuseid ligi 400.
Torist on tori hobuseid müüdud lisaks Soomele ka Rootsi, Saksamaale ja mujale, kõige kaugem paik on siiani Austraalia, kuhu rändas kaks tiinet mära.
“Tori hobune on üldjuhul kuulekas ning inimese poolt hästi käsitletav hobune,” loetleb Imre torikate
häid iseloomuomadusi. “Ta on rahulik ning annab paljud õpetusprotsessi käigus valesti tehtud asjad andeks – paljud teised tõud ei anna. Ning terviseprobleeme on neil suhteliselt vähe.”
Aretustöö viljana paranevad järjest ka tulemused – näiteks sel suvel tegi tori hobune Opal uue Eesti kõrgushüpperekordi 2.15.
“Tori hobust pole vaja kiita, ta kiidab ennast ise – tulemuste poolest,” ütleb Imre kindlalt. “Võidakse
küll öelda, et kui tori hobuse aretuses kasutada holsteini, sünnib varss, kes on poolevereline – pool tori ja pool holsteini hobust. Kui järgmine kord kasutada jälle holsteini, siis nagu oleks tori hobust jäänud vaid neljandik ning et see oleks juba peaaegu nagu holsteini hobune.
See ju ongi aretustöö – tori hobuse baasil ning tori hobuse heaks ja parandamiseks. See ongi meie aretajate töö. Üle kogu maailma toimub aretus just selliselt. Kõik oleneb sellest, mida tahetakse näha, mida vaadata ja millega võrrelda. Kas tahetakse säilitada tõugu kui märki või
tahetakse viia tõug paremaks.”
Mida võiks tulevik tuua?
“Ma tahaksin, et tori tõug oleks jätkusuutlik ning et neil oleks kasutusotstarve. See ei tähenda, et ta peaks hüppama kõige kõrgemale või tegema midagi muud kõige-kõige. Ta võib olla ka rahulik turismihobune, vankrihobune ja nii edasi, aga talle peab leiduma tegevust. Ta peab olema inimese poolt käsitletav ja inimesele alluma, tema närvikava ja iseloom peavad olema korras.
Järgmisel aasta saab Tori Hobusekasvandusel 155aastaseks, ma väga loodan, et kasvandus ja tõug püsib veel vähemalt sama kaua. See aga eeldaks, et riigil oleks kindel pikaajaline
seisukoht aretuseesmärkide osas, mille muutmist ei kaaluta koos uute ametnike tulekuga. Praegu
tekivad aeg-ajalt arutlused – kas kasvandust ikka on vaja või pole vaja, kas peaks müüma või jupitama, kas riik peaks tori hobuseid pidama või ei peaks. See sisendab ebakindlust tuleviku suhtes veelgi.”
Praegu on tori hobuste tõtiseltvõetavaid aretajaid kümne ringis, neilt tuleb umbes pool tõust. Kui
mõni peaks mingil põhjusel lõpetama, siis ei võta väga kaua aega, kui tori tõugu enam pole. Tõuloomade koguarvukus on lihtsalt nii väike.
Pärast sõda oli Eestis üle 200 000 hobuse.
Krista Sepp, Eesti Hobusekasvatajate Seltsi tegevdirektor
Eesti kohalikest hobusetõugudest tekitab tori hobuse olukord kõige rohkem muret. Praegu on tõuraamatu andmetel Eestis üle 8000 hobuse ning neist 1390 on tori tõugu.
Pärast aretusseaduse muutmist 2008. aastal on üks osa tori hobustest – ligi 750 – ohustatud tõugude nimekirjas: need, kelle mõlemad vanemad olid tori tõugu hobused. Ohustatute populatsioon väga kinnine ning seal ei lubata kasutada võõraid tõuge, kuid me suudame praegu paaride valikuga toime tulla.
Ma väga loodan, et edaspidi hakatakse tori hobuseid kasutama senisest rohkem ja julgemini nii laste ratsutama õpetamisel kui ka taludes – kas vankri ette rakendatult või niisama hobihobusena. Praegu on õnneks juba tekkinud suund, et võetakse taludesse rohkem hobuseid ning kui inimeste majanduslik seis paraneb, siis loodetavasti kasvab ka hobuste hulk ning eriti tori hobuste arvukus.
Riin-Ingre Saare, Tori Hobusekasvanduse ratsastaja
Minu arvates on tori hobune üks parimaid maailmas. Nad on ülimalt universaalsed ning nendega on võimalik peaagu kõike teha: hipoteraapiat, voltižeerimist, takistus- ja koolisõitu, krossi, vankrisporti, rännakuid, kasutada neid ratsakoolides jne.
Nad on suure südamega, sõbraliku iseloomuga ja rahulikud loomad, valmis alati tööd tegema, et oma peremeest või -naist rõõmustada.
Noor tori tõugu mära Orsella õppis inimese seljaskandmise juba esimesel korral ära ning ta on ka muidu oma ea kohta väga arenenud. Ta õpib kui lennult ning olen seda ka teistel noortel tori tõugu hobustel täheldanud.
Mõni aasta tagasi olin tööl Hollandis noorhobuste ratsastajana (ainult soojaverelised hobused), nendega tegelemine oli palju aeganõudvam, raskem ja päris mitu konti sai murtud... Tori hobustega tegeldes midagi sellist veel juhtunud ei ole.
Mu lemmik on tänapäevane – sportlikku tüüpi – tori hobune, kuid arvan, et ka vanatüübilist tori hobust tuleks säilitada kas või ainult seepärast, et see on meie oma kodumaa tõug.
