Euromäärus mõistab talled surma
“Lambatalledele mõeldud mahedat täispiimaasendajat Eestis ei ole. Ei tea, kas seda mujalgi saada on. Ja kui ongi, siis millise hinnaga?” küsib Hiiumaal Käina vallas Ristivälja külas alates 2005. aastast mahelambaid kasvatav Kaire Vannas.
Vastata ei oska tema küsimusele keegi. Maaleht uuris siit ja sealt, kuid ei leidnud ühtki ettevõtet, kes toodaks loomalaste jaoks mahenõuetele vastavat täispiimaasendajat või teaks, kus seda tehakse.
Ka Eesti Lambakasvatajate Seltsi tegevjuht Külli Vikat pole mahepiimapulbrit tootvast firmast kuulnud, lambakasvatajate murest aga küll.
“Eestis mahedat piimapulbrit ei toodeta ja sestap ei saa me talledele ka mahedat täispiimaasendajat toota,” ütleb kohalikku toorainet kasutava Dessert OÜ juhataja Anti Rõžikov.
Mittemahe toode talledele on neil aga täiesti olemas. Taimseid lisandeid ega GMOd see ei sisalda, vastates selle nurga alt mahetootmise reeglitele. Kuid nõudeid on veel teisigi ja sestap nad maheda märki oma toodetele külge panna ei saa.
Ka Anu Ait OÜ poolt müüdav vadakupõhine vasikatele mõeldud lõssipulber ajaks asja häda korral ära, kuid jällegi – pole mahe.
Nii ei jäägi mahelambakasvatajatel muud üle, kui lisaks villakandjatele ka kitsi või lehmi pidada.
Kitsed päästavad
“Kitsed ongi mul praegu need kaks talle ära toitnud,” kiidab Kaire Vannas oma kaht kitseemandat, keda ta sügisel ei paaritanud ning kes siiani kaks korda päevas nii palju piima nõristavad, et talled söönuks saavad. Ühe talle ema hülgas, teise mammal on udaraprobleem ja piima ei jagu nii palju kui vaja.
Kitsede peale ei saa aga alati loota. “Ülemöödunud aastal indlesid nad augustis ja tulid pärast aastavahetust lüpsma. Möödunud sügisel oli innaaeg alles oktoobris ja nüüd on poegimiseni veel aega. Hea, et kaks kitse paaritamata jätsin,” on perenaine rahul.
Lambapiima rasvasisaldus on umbes 7,5%, valgusisaldus ka poole suurem kui lehmapiimal. Kitsepiimas on rasva 4,5% ümber, kuid talled omastavad seda tunduvalt paremini kui lehmapiima.
“Lehmapiima peaks andma nii suures koguses, et tall ei jõuaks vajalike ainete kättesaamiseks seda äragi juua,” kardab Kaire Vannas.
Suuremate, tuhandetesse peadesse ulatuvate karjade korral peaks lüpsvaid kitsi lammaste kõrval olema tunduvalt rohkem kui paar. Enamasti pole aga ühtegi. See, mida neis karjades mahedalt kasvavatele lambatalledele emapiima asendajana söödetakse, on avalik saladus.
Kasutatakse ka seda võimalust, et hüljatud talled antakse lihtsalt ära tavaviljelusega majapidamistesse, kus loomadele vabalt mittemahedat täispiimaasendajat sööta võib. Kaire Vannaski jagas eelmisel aastal paar talle küla peale.
Alati võib talled ka lihtsalt nälga jätta või tappa. “Minu käsi seda küll tegema ei tõuse,” raputab hiiu naine pead – ellujäämise võimalus on neil ju olemas.
Määrus nagu müür
Poegivaid uttesid on Vannase laudas tänavu talvel 116, talledega on neist siiani maha saanud enam kui pooled. Võib arvata, et lutitallesid tuleb lisaks kahele juurdegi.
Sestap tegi Vannas 7. veebruaril põllumajandusameti mahepõllumajanduse osakonnale taotluse, et võiks oma mahepõllumajanduslikult peetavate lambatallede söödaratsioonis kasutada mittemahedalt toodetud täispiimaasendajat.
Sellele eelnenud telefonivestluses oli peaspetsialist Reet Roosimägi väga mõistev. Osakonna juhataja Egon Paltsi allkirjastatud vastus saabus juba järgmisel päeval, aga oli eitav.
Erandite tegemiseks on põllumajandusametile küll voli antud, kuid ametnikud poleks siiski saanud muud moodi vastata. Nad peavad juhinduma Euroopa Komisjoni määrusest, mis ütleb: tavasööda maksimaalne lubatud osakaal aastas on taimetoiduliste loomade (sh lambad) puhul 0%, välja arvatud katastroofiolukorras, milleks loetakse konkreetses piirkonnas loomasööda kadu või piirangute kehtestamist eelkõige erandlike ilmastikutingimuste, nakkushaiguste puhangu, mürgiste ainetega saastumise või tulekahjude tõttu.
Sedagi mainitakse samas määruses, et noorloomade söötmine peab põhinema naturaalsel piimal, eelistatavalt emapiimal, lammastel 45 päeva vältel.
Kaire Vannase laudas pole ei erandlikke ilmastikuolusid, nakkushaigusi ega tulekahju. Kui vähese piimaanniga uttesid oleks järsku täis terve Hiiumaa, võiks ju piirkondlik loomasööda kadu loomingulise tõlgenduse korral kõne alla tulla, kuid tegelik elu sellist võimalust ei paku.
Ka põllumajandusministeeriumi taimetervise osakonna mahepõllumajanduse büroo peaspetsialist Marika Ruberg mõistab mahetallede ja lambakasvatajate olukorda, kuid selle muutmiseks midagi teha ei saa. Euromäärus seisab müürina ees.
Põhjanaabrite juures aga olevat leitud tee, kuidas müürist mööda minna. Viljandimaal Unakveres lambaid kasvatav Marju Villems on Soome lambakasvatajate foorumist lugenud, et seal tehakse sama mure korral nii: antakse lisasööta vajavatele talledele mittemahedat täispiimaasendajat seni, kuni nad seda vajavad ja seejärel kehtestatakse kuuekuuline ooteaeg, mille lõppemisel loom taas mahedaks loetakse. Samamoodi nagu mittemaheda looma üleminekul mahedaks.
Meie ametnikud sellisest võimalusest kuulnud pole. Nokk kinni, saba lahti ja talled söömata.
KOMMENTAAR
Peep Piirsalu
Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiinija loomakasvatuse instituudi dotsent,
Eesti Lambakasvatajate Seltsi juhatuse liige
Ega see, et lambatalledele mõeldud täispiimaasendajat saada pole, veel tähenda, et neil tuleks lasta ära surra. Erandkorras ja taotluse alusel peaks mittemaheda täispiimaasendaja söötmine küll lubatud olema. Ütleb ju loomakaitseseaduski, et looma hülgamine või abitusse seisundisse jätmine on keelatud.
Kui aga nõnda siiski teha ei lubata, on teine võimalus koguda piima uttedelt, kel seda rohkem jagub. Kui selliseid muidugi on karjas. Nii ternes- kui tavalist piima saab säilitada külmkapis ja seda sealt siis sööta talledele, kes emapiima ei saa või kel sellest väheks jääb.
Järgmine võimalus on asendada lambapiim kitse- või lehmapiimaga. Arvestada tuleb aga seda, et neis on valku ja rasva pea poole vähem.
Kui täispiimaasendajat antakse tallele 50 g sünnimassi kg kohta ühel söögikorral, mis teeb neljakilosele tallele 200 g, siis lehmapiima tuleks anda poole rohkem või poole sagedamini.
