Üldpilt on kirju

Reis algas maakondlikus põllumajanduskojas, kus anti ülevaade Austria ja Burgerlandi põllumajandusest. Haritavat maad on Bugerlandis 124 000 hektarit ning tegeldakse nii looma-, vilja- kui viinamarjakasvatusega.

Põllumajandus on ka Austrias vanade farmerite pärusmaa. Kui teraviljakasvatusse tuleb veel noori, siis loomakasvatuses on nooremad vaid talude pärijad, kes isalt farmi üle võtavad. Raske on leida järeltulijat ka veinitaludesse, sest viinamarjakasvatus nõuab palju käsitsi tööd.

Süsteem on nagu meilgi – farm läheb isalt lapsele ning pärija peab õdedele-vendadele nende osa välja maksma. Siiski kaovad osad farmid pildist: kui sajandivahetusel oli Burgerlandi liidumaal 80 arvestatavat, n.ö põhitööajaga farmi, siis nüüd on 20.

Talude valik, mida austerlased Eesti kolleegidele näitasid, oli n.ö seinast seina. Esindatud olid viljakasvatus, kalkunikasvatus, piimatootmine, seakasvatus ning päeva krooniks veinitalu.

Ning kui õppe- preemiareisi esimese päeva Ungris määras ilus koristusilm, mistõttu põllumeestel oli Eesti kolleegide jaoks vähe aega, siis Austria-päev kujunes tõeliseks taluralliks.

45 000 kalkunit aastas

Martin Jankovitsh peab isalt üle võetud kalkunifarmi, mille käive on 45 000 kalkunit aastas. Ta ostab noorlinnud ja nuumab neid tapakaalu saavutamiseni. Isaslindudel on see umbes 20, emaslindudel 15 kilo. Sööda ta ostab, sest kalkunid vajavad spetsiaalset söödasegu õige ainete vahekorraga.

Linde vahetab ta 15 000 linnu kaupa. "Kõige suurem tööaeg on siis, kui üks partii ära saadetud on," ütleb peremees. Siis tuleb laudad sõnnikust puhastada (see on väga hea põllurammuks,p õldu on tal 90 ha), desinfitseerida ning panna uute lindude allapanuks uus puhas saepuru.

"Kõige tähtsam on hügieen ja deso," sõnab Jankovitsh. Vähesed talvel sealkandis tekkivad miinuskraadid pole ohtlikud, kuna kütte saab sisse lülitada. Hullem on kuumus – kui suvel on 35 kraadi sooja ja ventilatsioon ei tööta piisavalt hästi, on see kalkunitele eluohtlik.

Kalkuniliha on Austrias populaarne ja seda süüakse palju. Seetõttu on 35 Burgerlandi kalkunikasvatajat koondunud ühistusse ja investeerinud spetsiaalse tapamaja rajamisse pealinnas Eisenstadtis. 90 protsenti toodangust jääb siseturule.

Loomakasvatusest tegeldakse Burgerlandis veel seakasvatuse, lihavesite ning piimakarjaga. Ka Eisenstadti linnapea Adalbert Engl on farmer ja temal on just seakasvtus. Aastas nuumab ta 600 siga. Põrsad ta ostab ja nende hind on 96 eurot. Sea eluskaalukilost makstakse kombinaadis aga 230 eurot ning see on tema sõnul Austrias praegu hea äri.

Sigu peab ka linnapea naaberfarm, mille peremees on Josef Gold. Tal on emised ning tema toodabki põrsaid. Lisaks on tal paarisaja-pealine lihaveiste kari. Peamine tõug on simmental ja selle ristandid. Osa on seemendatud näiteks Belgia sinise pulliga ning need peaksid andma eriti hea järelkasvu.

Veinid otse veinitalust

Farmiralli lõpetas pikem peatus Erich ja Mario Migsichile kuuluvas veinitalus. Tavalisetest veinitaludest ja -mõisatest erineb see kaasaegse tootmise poolest. Uus veinikelder koos uute seadmetega avati 2004. aastal. Veini teevad nad aga juba 30 aastat, olles alustanud 2-3 hektaril. Praegu on talul viinamägesid 20 hektarit ning kasvatatakse nii rohelist kui punast viianamarja, nii 'Chardonnayd', 'Rieslingit', 'Merlot' kui teisi tuntud sorte.

Üks lemmikuid on kindlasti Austria oma sort 'Grüner veltlinger', millest saab kollakasrohelise puhta kerge kuiva veini. Ka hind ei tapa - otse valmistajatelt ostetuna maksab pudel selle margi veini 7.50

Auhinnatud veine on ka, ja need on kallid. Ühel Euroopa suurel veinifestivalil sai kuldmedali nende täidlane punane vein Fat Boy, samuti on viimastel aastatel aunihdu kogunud valge vein Priamdonna.

Muljed Austria ja Ungari põllumajandusest kogunes igaühel. Viljakasvatuse osas kiitsid meie viljakasvatajad seda, et maa on hästi ära kasutatud – ka väikesed tükid lauda taga olid vilja alla pandud. Üllatust pakkus see, et vili hoitakse viimase võimaluseni põllul ning see koristatakse praktiliselt sellise niiskusesisaldusega kui ostjatel vaja. Kuivatuskulud on neile, erinevalt meist, täiesti tundmatu teema.

Huvitavam kogemus oli kindasti kalkunifarm, kuna seda põllumajandusharu meil ju peaaegu polegi, isegi kalkunit pole kõik näinud.