GALERII: Toiduotsingul rebase ja kotka kohtumine merejääl
Aeg-ajalt armastab üks kotkastest sättida end mõnele jääpangale, kus ta ringi vaatab ja kotkamõtteid mõtleb. Lootuses, et kotka läheduses on midagi söödavat või siis niisama sotsiaalse suhtluse huvist seltsib temaga tihtilugu ka mõni saarel elavatest rebastest.
“Kui neid esimest korda nägin, siis tundus eemalt, et jääl on koeraga vanamees, kes püüab kala,” sõnas kotka ja rebase pildile püüdnud Aegna püsiasukas Hugo Udusaar, kes nüüd juba ammugi kotka kombeid teab ja end eksitada ei lase.
Eksitada ei lase rebasest end ka kotkas, kes naabruses sahmiva punasaba peale sulgegi ei liigutanud.
“Tema pilgust võib siiski näha, et päris nähtamatu rebasega tegu ei ole,” sõnas Udusaar.
Kotkad, rebased ja kaarnad hoiavad tema sõnul üksteisel kõik silma peal — mine tea, kellel midagi maitsvat süüa on.
Kotkaklubi ekspert Gunnar Sein ütles, et rebane on selle paari puhul kindlasti kohale tulnud saagilootusega.
“Elu on talle õpetanud, et kus aga merikotkast näed, seal suur lootus midagi hamba alla saada,” selgitas ta.
“Suured kotkad nagu merikotkas ja kaljukotkas kasutavad sageli nn istumismeetodit saagijahiks, seda teeb eriti merikotkas, kes istub sageli ka suuremate kivide peal rannas. Igast istumiskohast saaki ei püüta ning nad kasutavad seda lihtsalt puhkamiseks või hoopis söömiseks.”
Seina arvates on siiski üsna tõenäoline, et kui kotka istumiskoht ja selle ümbrus hiljem üle vaadata, siis võib sealt leida saagijäänuseid — just nii nagu rebane lootiski.
Rebasele endale merikotkas ohtlik pole — rebane teab hästi, et merikotkas on suur ja aeglane nö “pommitaja”, mitte nagu kiire manööverdamisvõimega kaljukotkas, kes sarnaneb pigem hävituslennukile ning keda seepärast rebasel tõsiselt karta tuleb.
