GMO – ameeriklased poolt, eurooplased vastu
Kuigi GMO-de pooldajad süüdistavad vastaseid näljahädas ja tagurluses, üritatakse Euroopas GMO-de levikut võimalikult raskeks teha.
Uued taimearetuse tehnikad on Euroopas praegu päevakohane teema. Kuna biotehnoloogia areneb väga kiiresti, on tekkinud vastasseis geneetiliselt muundatud organismide (GMO) pooldajate ja vastaste vahel. Samas on Euroopas arendatud tehnikaid, mille tulemusena saadakse organismid, mis võiksid justkui samuti olla GMOd, aga samas ei ole ka.
„Piir selle vahel, millised organismid on seadusandlusega kaetud ja millised mitte, on hägune, ja just seda praegu ka arutatakse,“ nendib Eestis loodud geenitehnoloogiakomisjoni (GTK) liige, keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna peaspetsialist Kristel Järve.
Üldiselt peetakse GMOde all silmas transgeneesi abil saadud organisme – st, et organismi genoomi on lisatud sellist DNA materjali, mis on saadud teiselt, looduslikult mitteristuvalt liigilt (näiteks loomset või bakteriaalset päritolu geenide ülekanne taimele või ka taimset päritolu geenide ülekanne looduslikult mitteristuvale taimele.
Ähvardav näide GMOde kiituseks
GMOdest on räägitud viimastel aastatel palju nii head kui halba. Kuna paljudes arengumaades on suureks probleemiks näljahäda, õigustatakse haigus- ja taimekaitsevahendite kindlaid sorte tõhusama võimalusega rahva toitmiseks.
Kanada ökoloog Patrick Moore, kes kuulus 1970. aastatel Greenpeace'i ridadesse, ründas hiljuti kirglikult endisi sõpru keskkonnakaitsjaid, kes soovivad keelustada „kuldse riisi“, GMO, millele on lisatud A-vitamiini geenid.
„Greenpeace'i käed on verised ja sooritab inimkonna vastu kuriteo, seistes vastu GM-riisile, mille kasvatamisega suudaks aastas hoida ära enam kui kahe miljoni lapse surma,“ ütleb ta Briti ajalehes The Independent.
Aga näide ka vastasleerist. Hiljuti jõudis avalikkuse ette üks GMOdega seotud lugu, mis küttis kirgi mitte üksnes tarbijate, vaid ka teadlaskonna hulgas. Grupp Prantsuse teadlasi avaldas artikli glüfosaati sisaldava umbrohumürgi ja geneetiliselt sellele umbrohumürgile vastupidavaks muundatud maisi pikaajalistest toksilistest mõjudest rottidele. Artikkel avaldati teadusajakirjas Food and Chemical Toxicology novembris 2012.
Selle tulemused näitavad, et kui rotte sööta kahe aasta jooksul teatud sorti GM-maisiga, avalduvad rottidel tõsised patoloogiad ja tervisekahjustused, nagu piimanäärmekasvajad, maksa- ja neerukahjustused jm.
Artikkel leidis kohe teravat vastukaja. Mitu riiki, sealhulgas suured ja mõjukad riigid, nagu Prantsusmaa, Kasahstan ja Venemaa, keelustas selle maisi kasutamise oma riigis ning selle edasise sisseveo. Artikli avaldamisele reageeris kohe ka meedia ja murelik tarbijaskond, diskussioon jõudis poliitilistesse ringkondadesse, rääkimata teadlaskonnast.
Mis uudist
Eestis loodi Geenitehnoloogiakomisjon (GTK) keskkonnaministeeriumi valitsusalas 2004. aastal geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seaduse alusel selleks, et hakata GMO keskkonda laskmise lubasid menetlema. GTK-l on nõuandev funktsioon. Põhimõtteliselt on GTK ülesanne nõustada valitsusasutusi geenitehnoloogia ja GMOde või neid sisaldavate toodete keskkonnaohtlikkuse küsimustes. GTK seisukohad on soovitusliku iseloomuga ja koosolekutel tehtud otsused esitatakse valitsusasutustele ettepanekute, arvamuste või hinnangutena.
„Üle pika aja on Euroopa Liidus arutlusel GMO kasvatamise luba. GMOdele antakse kasvatusluba EL tasandil ja juhtumipõhiselt, pärast teaduslike põhjendustega tervise- ja keskkonnaohu hindamist, kui need on loetud ohutuks,“ selgitab GTK liige Kristel Järve. Tema sõnul on praegu ELis lubatud kasvatada vaid üht kahjurikindlat GM maisi MON810 (alates 1998. aastast) ja lisaks sai 2010. aastal kasvatusloa 'Amflora' tärklisekartul, mida 2011. aastast siiski enam ei kasvatata.
„Hetkel arutlusel olev taotlus on Pioneeri maisi 1507 külviseemnete turustamise kohta,“ selgitab ta. „See geenmuundatud mais omab samuti teatud liblikaliste kahjuriresistentsust. Kuigi sinna on viidud ka herbitsiidi resistentsusgeen, ei taotleta selle turustamist herbitsiidiresistentse maisina, kuna selle herbitsiidi (glüfosinaadi) kasutamine on ELis hajapritsimiseks niikuinii keelatud ja seega sellest omadusest mingit kasu ei ole.“
Tegemist on päris vana taotlusega ja praegu võeti teema väga äkitselt üles seetõttu, et Euroopa Üldkohus mõistis Euroopa Komisjoni tegevusetuses süüdi – komisjon ei edastanud otsuse eelnõud õigeaegselt Euroopa Nõukogule. Seetõttu pidi komisjon edastama otsuse eelnõu Euroopa Nõukogule, mis nüüd omakorda peab otsuseni jõudma sellel kuul.
„Kasvatamisloale ollakse päris palju vastu,“ tunnistab Järve. „Tõenäoliselt on tegemist siiski pigem poliitilise otsuse kui teadusliku põhjendusega, kuna eurooplaste üldine meelsus on erinevatel põhjustel pigem GMO-vastane.“
Euroopa Toiduohutuse Amet on andnud taotlusele korduvaid hinnanguid ning hinnanud selle maisi keskkonnale ja inimese tervisele ohutuks. Eesti huvi selle maisi kasvatamise vastu on tõenäoliselt väike, kuna meil kasvatatakse veel vähe maisi ja maisil on Eesti tingimustes vähe haigusi ning kahjureid.
Teine võimalik teema on 2010. aastal Euroopa Komisjoni esitatud määruse eelnõu, mis lubaks EL liikmesriikidel keelustada või piirata kas kogu oma territooriumil või osal sellest GMOde kasvatamise, kasutades põhjenduseks ka põhimõtteliselt siis mitte vaid teaduslikult põhjendatud ohu esinemist keskkonnale või inimese tervisele, vaid ka muid põhjendusi (nt sotsiaal-majanduslikud mõjud jms).
GMOde kasvatamisele kitsenduste seadmisega kaitstakse eelkõige nende tootjate huve, kes ei soovi oma toodangu saastumist GMOdega. Seni on liikmesriikidel olnud võimalik esitada kaitseklausleid, kuid kuna need peavad olema teaduslikult tõestatud ohuga keskkonnale või inimese tervisele, siis pole neid alati rahuldatud.
Praegu tegeletakse Järve sõnul aktiivselt GMOde sotsiaal-majandusliku mõju teemaga ning eesmärgiks on koostada ka mingisugused juhendid sellise mõju hindamiseks, kuid hetkel pole jõutud kaugemale arutelust, mida see termin tegelikult ikkagi tähendab ja milline on selle ulatus.
