Hakkematerjali nappus on tühijutt
Raplamaa metsaomanik Taavi Ehrpais jagab hiljutise Rootsi reisi muljeid: “Raielangile rootslased eriti midagi ei jätagi – puuladvad ja kännud saadetakse katlamajja. Raiejäätmed pakitakse ruloonidesse ning viiakse soojuse ja elektri koostootmisjaamadesse.”
Mees ütleb, et tema enda jaoks raiejäätmete kogumine uudis ei ole, sest tema on oma lankidelt oksi koristanud juba 3–4 aastat. “70–80 protsendilt lankidest vean oksad välja. Elan lihtsalt sellises kohas, kus korralik mets väga hästi ei kasva, ulukid teevad kahju ja on palju väheväärtuslikku võsa.”
Lähim katlamaja, mida hakkpuiduga köetakse, asub Ehrpaisi kodust vaid 20 km kaugusel ja seega ei kulu ülemäära raha muidu üsna kallile transpordile.
Tohutud tagavarad
“Meil tuleks oma metsa palju paremini ära kasutada,” leiab Taavi Ehrpais. “Lepa ja remmelga juurdekasv on tohutu; viimasel viiel aastal on neid liiga vähe raiutud.” Mees aimab, et tema mõtteavalduse peale vaidleks nii mõnigi loodusesõber, et puud ju seovad süsinikku ja raiumine on loodusele halb.
“Seda räägivad põhiliselt inimesed, kes teemat ei valda,“ on ta äraleierdatud jutust tüdinenud. “Lepp üle 35 aasta ei kasvagi, edasi ta lihtsalt kõduneb ära. Süsiniku sidumisest siin rääkida ei saa, sest mädanemine hoopis vabastab kord seotud süsinikku. Lepa võiks enne seda parem ahju ajada.”
Kui Rootsiga võrrelda, on siinmail raiejäätmete kokkuostul siiski veel arenguruumi. Eestis makstakse metsaomanikule enamasti metsaserva jäetud materjali kantmeetrite pealt, Rootsis aga megavatt-tunni alusel – seal on ka müüjal huvi hoolitseda, et küttematerjal oleks kuiv.
Meil kasumiga ärist hakke puhul veel rääkida ei saa, aga Ehrpais on rahul sellega, et traktorist saab suvekuudel oksi välja vedades tööd. Puhastatud lankidele on ka mõnusam taimi istutada.
Tulevikus võiks hakkpuidu kasutamisel aga Eestiski olla ka rahalises mõttes perspektiivi. Taavi Ehrpais arutles, et hakkematerjali hind ei saa alla minna, sest siis läheks puit mujale – nõudlus on kogu maailmas suur ja Euroopa riikidel on pealegi kohustus minna 2020. aastaks 20% ulatuses üle taastuvatele energiaallikatele.
“Enamik riike on selle nõudega hädas, aga meil on suur osa ressurssi metsana olemas,“ märgib Ehrpais.
Kindla peale minek
Paljud vanad katlad Eestis on amortiseerunud ja ollakse põhimõttelise valiku ees, kas jätkata fossiilsete kütuste põletamist või minna üle biokütusele.
Erametsakeskuse projekti Wood Energy ja Cleantech juht Indrek Jakobson möönab, et Eestis on nii hakkpuit kui ka põlevkiviõli kodumaised energiakandjad. “Õli lisaeelis on kasutamismugavus, aga kahjuks on põlevkivi taastumatu ressurss ja sellega oleks teha targematki, kui lihtsalt ahju ajada.”
Kuidas on aga hakkpuiduga, mida ju justkui ei jätku? Talvel oli vähemalt üks juhtum, kus inimesed hakkpuidukatlamaja kütusepuuduse tõttu külmetasid.
“Tegelikult meenutab see juhtum tuntud lugu rohutirtsust ja sipelgast. Kui suvi läbi sai lulli löödud, siis on talvel hilja hakata mõtlema, kas ehk mõni hakkpuidu pakkuja juhuslikult katlamaja ukse taga ei seisa,” selgitab Jakobson.
Selliseid uudiseid lugedes võib inimestele aga jääda mulje, et puitu soojatootmiseks ei jätku.
“Eestis ei ole praegu ühtegi teist taastuvenergiakandjat, mida metsaga võrrelda annaks. Ehk ainult turvas, aga see on materjal, mis uueneb väga pika aja jooksul,” ütleb Indrek Jakobson. Ta jätkab, et metsaga on hoopis teine lugu – kui kasutame oma metsaressurssi säästlikult reaalse juurdekasvu piires, võime sellega arvestada igavesti.
“Võrreldes uperpallidega, mida teeb nafta hind maailmaturul, on puidu hind vägagi stabiilne. Praegune suhteliselt odav põlevkivi muutub aga tulevikus kindlasti kallimaks,” lisab ta.
Hakkpuitu sobib kasutada just suuremates kateldes. Indrek Jakobsoni sõnul kehtib seos, et mida suurem katel, seda vähem pirtsakas on see kütuse suhtes. Kodukatlasse passib endiselt paremini halupuu.
