"Tõutunnused on neil ka," selgitab sinilehmade omanik Jaan Grünling asjatundlikult. "Pea on helehall, selja pealt tumehall ja tagumiku peal jälle heledamad laigud.

Kui vasikas sünnib, siis on päris tumehall." Sarved on ka. Üldiselt mitte väga suured, aga teravad, ning sageli kipuvad sarveotsad suunduma pea ligi.

Iseloom pidi olema seinast seina. Näiteks Silja armastab poseerida, Möö on tige, Siiri paks ja Säde vastavalt nimele hästi elav. Piima annavad karjamaarohu peal 15-20 liitrit päevas.

Hallid lehmad toovad halle vasikaid

Jaan Grünling meenutab, et esimene hall lehm osteti tallu 1960. aasta paiku naaberkülast Palverest. Sellest ajast peale on Vahtramäel olnud hallid lehmad.

Kuigi seda värvi piimakarja pulli ega spermat pole Eestis olemaski, on hall geen nii tugev, et isast hoolimata on enamik järglasi ikka hallid.

Praegu on halle loomi talus 23 - osa vanad lehmad, osa mullikad ja kaks pulliprõksu. Aeg-ajalt on paaritamiseks kasutatud oma talu pulle, et hall liin edasi läheks. Vahel aga holsteini tõugu, et vähem sugulust tekiks.

Piima peremees meiereisse ei vii. Kuna laut on kaasajastamata, on raske saada nii head piima, et see vastaks kombinaadi kvaliteedinõuetele.

"Joome ise, anname vasikatele, teeme juustu ja kohupiima," räägib peremees, kelle meelest pole siis, kui lehm majas, mõtet piimatoodete ostmisele raha raisata.

Ta lisab, et varem viidi nende juurest kodust piima ka. Osa inimesi leidis, et halli lehma piim on magusam ja rammusam - kirju lehma omast igapidi parem.

Mingit kõrget toodangut Jaan Grünling taga ei aja ning on nii mõnelgi korral mõelnud lehmapidamise lõpetada. Siiani pole ta raatsinud seda teha just sellepärast, et tema hallid lehmad on nii huvitavad ja omapärased.

Grünling pole ainus sinilehmade fänn. Eelmisel sügisel ostis endale neli sellist ka Virumaa talupidaja Sirje Kornel. "Üks vanaproua müüs oma tiined lehmad ära, ei jõudnud enam pidada," jutustab ta. "Kui ära poegisid, tõid kõik pullvasikad ja kõik olid hallid."

Tema teada olid kunagi nõukogude ajal hallid lehmad Hulja sovhoosis.

Erastamise käigus anti või müüdi palju loomi töölistele, sellepärast on Virumaa just see kant, kus neid on rohkem kui mujal. Ja juba tollal andsid hallid lehmad halle järglasi, mis sest, et neid seemendati mustakirjuga.

"Nad on tugevad, isepäised ja kaklejad," iseloomustab sinilehmi Kornel. "Pisikesed teravad sarved peas - endale liiga teha ei lase."

Muinasjutuline päritolu

Halle lehmi mäletavad vanemad inimesed väga hästi ning enne sõda peeti neid paljudes taludes. Kuigi täpsed andmed loomade päritolu ja põlvnemise kohta puuduvad, on nad rahvapärimuse lemmiktegelased.

Tulevad merest, et rannakarjamaadel rohtu süüa, on siledad ja rammusad ning kui neid tahetakse tabada, kaovad merre tagasi.

Põliste tõugude uurija, Soome Häme rakenduskõrgkooli õppejõu Annika Michelsoni arvates võib sinine veis olla üks meie põlistõuge. Kahjuks pole uuringud Eestis seda siiani kinnitanud.

"Aastal 2003-2006 otsisin Eestis halle lehmi ja leidsin neid 56. Neid oli Kullamaal, Lihulas, Märjamaal, Sauel, Tabasalus, Alaveres, Väike-Maarja ja Saare vallas," räägib Michelson.

2006. aasta detsembris võttis ta geneetilise uuringu jaoks 11 lehma vereproovid. Põhjalik uuring tehti Soomes ning selle käigus võrreldi Eesti halli lehma geneetiliselt Euroopa mitme teise põlistõuga.

"Tulemused sain 2008. aasta sügisel ja need näitasid, et 10 olid holstein-friisi segu ja üks oli eesti punane. Välimik on aga vanaaegne liivimaa lehma oma."

Siinmail on halle lehmi seemendatud peamiselt holsteini tõuga. Seetõttu palju holsteini veresust välja tuligi. Michelson pole aga veel kaotanud lootust leida siit ka tõeliselt vana geneetilist infot.

Üldiselt arvatakse, et sinise lehma puhul on tegemist väga vana balti või soome-ugri tõuga, mis oli omal ajal levinud Leedus, Lätis ja Eestis. Seetõttu võivad meie vähesed hallid lehmad olla jäänukid põlisest liivi lehmast Eestis.

Lätis on need nn liivi lehmad läti sinise veisetõuna ametlikult tunnustatud ja entusiastid on kasvatanud nende arvu ligi tuhande loomani.

Seal on rohkem kui meil leitud ka vana liivi lehma geneetilist infot. Aga Eestis on neid vähe uuritud. Leedus arvatakse siniseid lehmi olevat 3000 ringis.

KOMMENTAAR:

Käde Kalamees
Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi teadussekretär

Eestis ei ole sellist halli tõugu olnud. Kunagi ammu on toodud Ukrainast ka Eestisse halle lehmi ning seetõttu on see geen vanast ajast olemas.

Samuti on ilmselt üle piiri toodud läti sinist lehma. See hall geen on väga tugev, pärandudes hästi edasi mitu-mitu põlvkonda.

Meie halle lehmi ei saa traditsiooniliseks tõuks nimetada, kuna põlvnemine pole teada. Tõuks võib alles siis nimetada, kui on teada põlvnemine nelja põlvkonna ulatuses. Need loomad on pigem ristandid. Põlistest veisetõugudest on Eestis ainult eesti maatõug.

Läti kogemused

- Eesti Maakarja Kasvatajate Selts käis läti sinise veisetõuga tutvumas 2006. a.

- Läti sinise tõu taastamist alustati seal 1998. aastal, kui registris oli 30 veist.

- Riigi toetusel on nüüd registris üle 900 läti sinise veise.

- Riik maksab neile ohustatud tõu toetust.

- Läti eesmärk oli saada algul võimalikult palju värvuselt hallikassiniseid veiseid, seejärel hakata suuremat tähelepanu pöörama aretusele ning suurendama puhtatõuliste veiste osakaalu.

Allikas: Pärnu Postimees