Üks selliseid inimesi on olnud Avinurme kandi mees Valter Kuusk.

Kõver puu vahel väärtuslikum kui sirge

Ta jutustas, et metsas käies peab alati koha meeles, kus mõnda vajalikku puud näinud. Hiljem läheb sae ja kirvega metsa ning toob puu ära. Materjali ei kasuta kunagi kohe, vaid paneb aastaks-paariks ulualla seisma. Mõni põlvkond tagasi oli selline puude nägemine üldine.
Puuajastul, kui iga talumees oli ühtlasi puutöö tegija, vaatas ta ka metsapuid selle pilguga. Metsas ei paelunud tema tähelepanu sugugi mitte ainult sirged ja sihvakad tarbepuud. Vahel oli kõverik ja haruline puu isegi väärtuslikum.

Oma kogemustest teadis mees, et sellest saab vajaliku eseme valmis vähema vaevaga ja see tuleb ka tugevam. Looduslikult kõverana kasvavatest puudest sai näiteks reejalaseid ja saaniistme seljatugesid. Väärt leiuks oli kuuse juurpuu, tüve suhtes täisnurga all käändunud juur. Siit võis saada adrakure.

Parajalt väändunud jämedast oksast või peenest tüvest võis saada näiteks vindlavända. Vinnal oli käsipuur, mille käepidemel keskel looge.

Puutöömeistritele pakkus huvi ka kaheks harunenud puuke. Sellest võis saada näiteks hea sõnnikuhargi või heinahangu.

Huvitavaid rituaale ja uskumusi on meie vanarahval olnud seoses hobuse rangipuude otsimise ning nende oma kätega valmistegemisega. 

Rangipuud saadi kase juurpuust. Seda tuli otsida kõverakasvulisest kaasikust. Rangid on hobuserakmete olulisemaid osi. Need koosnevad kahest sarnaselt kaarduvast rangipuust. Kaht ühesugust rangipuud oli metsast raske leida.

Sellele viitab rahvapärane ütlus “Naist otsi nagu rangipuud”. Rangid pidid hobuse kaela hästi sobima. Et need hiljem hobusel kaela ei hõõruks, järgiti rangipuid metsast tuues isegi maagilisi võtteid.

Näiteks Märjamaalt on vanarahvas omal ajal kirja pannud: “Kui oli paras rangi puu leitud, siis pidi see niimoodi maha võetama, et ükski oks katki ei lähe, kui puu maha kukub. Käidud vahel terve perega rangi puid maha võtmas, et puu tervelt maha saada. Kui mõni oks pidi katki minema, siis pidid rangid hobuse kaela katki tegema.”

Märjamaal ning mujal teati ka, et rangipuid tohib metsast võtta vaid noore kuuga.

Valgamaal on rahvasuust üles kirjutatud järgmine soovitus: “Ümber puu kolm korda vastu päeva kõndida, iga kord hammastega puud saluda (hammustada – toim) ja siis puu maha lõigata.”

Hobune oli talumehele oluline abimees

Kuidas säärastesse kommetesse nüüdsel ajal suhtuda? Olen enda jaoks neid mõtestanud umbes järgmiselt. Hobune oli varasemal ajal maamehele sama tähtis abimees kui nüüd linnamehele auto. Hobuse tervise ja töövõime pärast oli omanik alati mures.

Praegune autoomanik saab autole vajalikud osad poest või hooldustöökojast. Talumees valmistas hobuserakmeid mõnigi kord oma kätega. See nõudis temalt palju kannatust ja hoolt. Kahe ühesuguse rangipuu metsast leidmine oli tema jaoks kahtlemata suur sündmus.
Et neist tõesti ka head rangid saaksid, pidas ta ka rangipuude metsas mahavõtmisel kinni teatud rituaalidest. Võib-olla näivad need meile kohati kentsakad.

Kuid ta oli ju tõesti väga mures, et rangid ikka head saaksid ja hobuse kaela hästi sobiksid. See hoolitsus, mida ta oma hobuse – kellest sõltus kogu tema eluolu – pärast tundis, võiks meile mõistetav olla ka nüüdsel ajal.



Metsapärimus


Looduse- ja rännumees Hendrik Relve kirjutab igas Metsalehes metsa ning  puudega seotud pärimustest, mida ka tänapäevas elav inimene võiks paremini mõista.