Miks pidada raskeveohobuseid? Vello Tamm põhjendab seda eaga. “Minu vanuses inimestega on nii, et kes läheb garaaži ATVd ehitama, kes hakkab kalal käima... Mina võtsin üles oma lapsepõlve – isa oli kõva hobusemees,” ütleb Tamm. Ta rõhutab kohe, et isa hobused tegid tööd, nendega ei ratsutatud ja neil ei lastud karjamaal oma lõputut lapsepõlve nautida, nagu tänapäeval võib tööhobustega juhtuda.

“Tahan, et mu hobused saaks elada seda elu, milleks nad aretatud on,” nendib Vello Tamm.

Eriliselt rahumeelsed

Tänavu talvel on mees õpetanud oma raskeveohobused, kelle nimed Hummer ja Hämarik, metsatööd tegema. Hummeriga kohtume metsas, kui käsil on õpetamise neljas päev.

“Näiteks õpetan ka seda, et kui peremees peaks metsas kukkuma, ei tormata minema, vaid jäädakse seisma,” jutustab Tamm.

Samuti on õpetatud, et saetud puu langemise mühinat ei pea kartma. Esimene kord, kui sellega katsetati, olevat Hummer end kõhedalt tundnud, ent julguse annab peremehe lähedus. “Praegu ei tee ta enam puu langetamisest välja, hästi palju usaldab mind,” ütleb mees. “Ükskõik, mis maakeral toimub, ei huvita see teda, kui mina kohal olen.”

Paari hobuse pidamine võimaldab pidajal loomadega head kontakti saada. Tamme peres käib nii, et hommikul lastakse hobused välja, õhtuks viiakse nad talli tagasi. Tihe suhtlus ja sagedane füüsiline kontakt tugevdavad inimese ja looma vahelist usaldust.

Küttepuude tegu

Metsatöö käib Tamme kodu lähedal riigimetsas, kust Vello Tamm on ostnud 35 tihumeetrit küttepuitu, mille ka ise üles töötab. Hobune toob metsast välja laoplatsile umbes ühe tihumeetri tunnis. Kiirust taga sundimas ei ole.

Tamm on ise ehitanud metallist metsaveokelgu, mis punaseks värvitud, et kelk metsa ära ei kaoks. Veosüsteem on välja mõeldud nii, et inimesed füüsilist jõudu rakendama ei peagi. Kelk viiakse langetatud ja laasitud palgi juurde ja kinnitatakse ketid. Maast lahti tõmbab palgi juba hobune. Täistüvi jupitatakse siis, kui on kahtlust, et see jääb nii pikaks, et võib vigastada kasvavaid puid.

Hobuse poolest võiks kõik tüved pikaks jääda. “Raskeveo­hobuse tõmbejõud on tavahobusega võrreldes umbes poolteisekordne,” ütleb Tamm.

Töötempo metsas sõltub ka langetajast – nii palju, kui ta jõuab, veetakse laoplatsile kokku ja õhtul viiakse päevatöö pärast järkamist kodu juurde ära. Metsas tööl käivad hobused kordamööda poole päeva kaupa, kuid õhtune vedu tehakse kahe hobusega ja ATV-haagisest ümber ehitatud käruga, millel peal väike elektriline vints.

“Hobused saavad rakendust, metsapinnas jääb lõhkumata ja ise ... mis viga mul tänase päevaga metsas olla!” kiidab Vello Tamm sel tõeliselt päikeselisel ja kevade järele lõhnaval talvepäeval oma ettevõtmist.

Mõte töötab

Ta kurdab pisut, et tänapäeval ei üllitata head kirjandust selle kohta, kuidas raskeveohobuseid välja õpetada. Õnneks on nõukogudeaegseid raamatuid, kust leiab detailsemat teavet. Nüansid saavad aga ikka selgeks oma kogemuse najalt ja Tamm mainib ka “üht noort inimest”, kellelt ta oma üllatuseks palju hobustega suhtlemise tarkust sai.

Riistad ja rakmed on enamasti enda välja mõeldud või sobitatud. “Trengid, spetsiaalsed vooderdusega trengirangid...” näitab Tamm, öeldes, et looka ta enamasti tööde tegemise ajal oma hobustel ei kasuta. Loogata on metsas hõlpsam toimetada. Selle juurde käib jälle hobuste õpetus, kuidas käega märguande peale pöördeid teha olukorras, kus rada on nii kitsas, et peremees hobuse külje kõrval käima ei mahu.

“Ma eelistan üldse loogarakendile rinnarihmadega sorirakendit, mis annab hobustele palju suurema vabaduse ja manööverdamisvõimaluse,” nendib Vello Tamm.

Tal liigub mõte nii hobustele töövahendeid valmistades kui ka nendele üldse rakendusviise otsides. Näiteks on tema hobused käinud kraavi sõitnud autosid välja tõmbamas, on teid lumest lahti tõmmanud, autovabal päeval tehti postiringi. Möödunud suvel alustas Tamm seoses oma põhitööga linna haljasalade niitmist hobustega. Ta kiidab Rapla vallavalitsust, kes mõttega kohe kaasa tuli ja võimaldas esimesed proovid ära teha.

“Muidugi teeme ka rahvale sõud, et hobuseid inimestele näidata. Seoses riigikorra muutumisega, üleminekuaegadega on justkui vahepealt kaotsi läinud üks põlvkond, kes seda asja edasi viiks ja näitaks, kuidas hobusega tööd käivad,” räägib Tamm. Ta on kogenud nüüd, mil internetiski juba näeb videolõike raskeveohobuste tööst, et neid, keda asi huvitab, on tegelikult väga palju.

“See on niisiis ka eesmärk omaette teisi natuke nakatada,” ütleb mees. “Tegutseda koos ja jõuda võib-olla sinnani, et ühel päeval on meil mitte autod, vaid hobused joonel, et vaatame, kelle oma on kõige parem, kes teeb täpsemalt tööd ja kes on tugevam.”

Uued katsetused

Samal ajal kui hobused metsatööd õpivad, käib Vello Tamm ise õhtuti garaažis nokitsemas. Nüüdseks on valmis mitmest ees lükatavast muruniidukist kokku pandud riist, millega suvel algavad katsetused. Tamm loodab, et ta jõuab lahenduseni, kus ka hobusega niites on võimalik saada üsna madalat muru.

Ta räägib, et tegelikult kasutasid mõisnikud eeslükatava niiduki analoogi hobuse järel muru niitmiseks juba 1860. aastal.

“Eelmisel suvel niitsime hobusega eri tasemega haljas­alasid, et saada teada, kus mis võimalik on. Nüüd siis ootame jälle suve,” ütleb mees. “Peale muu on ju see pluss, et hobusega niites pole mingitki müra. Ma võin pühapäeva varahommikul ka Raplas muru niita, kui tahan.”

Vello Tamm ei lase enda kohta ütelda, nagu ta armastaks hobuseid. Tal näib see seostuvat arutu loomaarmastusega. Hobuse “lõputut lapsepõlve”, milleni arutu pidamine võib viia, võrdleb ta väljendiga “kana lapsepõlv”.

Samas räägib ta oma Hummerist ja Hämarikust suure soojusega.

“Kui kohtume, siis tunneme kohtumisest vastastikku rõõmu,” ütleb ta. “Mulle meeldib, et nad on väga aeglased. Vahel tehakse muidugi ka põrgut, aga siis võib viga hoopis minus olla – ma pole osanud selgeks teha, mida tahan.”



OHUSTATUD TÕUG

Eesti raskeveohobune

- Eesti raskeveohobuse tõug on aretatud kohaliku hobuse
baasil vältava ristamise teel ardenni tõugu täkkudega.
Tõuraamatu pidamist alustati 1922.

- Kuni 1953. aastani oli tõu nimetus eesti ardenn.
Siis nimetati tõug eesti raskeveo tõuks.

- Tänapäeval loetakse tõugu ohustatud tõuks,
kelle pidamisel kehtivad erireeglid.

- 2012 asutasid kaheksa raskeveohobuste kasvatajat Eesti Raskeveohobuse Seltsi, kelle siht on eesti raskeveohobuse tõu säilitamine, populatsiooni kasvatamine ja leviku laiendamine.

- Lisateavet leiab seltsi kodulehelt www.raskeveohobune.ee.

Allikas: veterinaar- ja toiduamet, Eesti Raskeveohobuse Selts