Üks vaatab hereforde, teine limusiine

Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi kuuluvad herefordikasvatajad tulid kokku veebruari keskel. “Lootsime, et kümmekond inimest ikka tuleb,” räägib Karula kandis Nakatu turismitalus herefordi tõugu lihaveiseid kasvatav Ants Järvmägi. “Aga tuli kolmkümmend!”

Tegu on lihaveisekasvatajate seltsi kuuluvate inimestega, kes tahavad rohkem suhelda teiste herefordikasvatajatega. Klubi ei ole eraldi juriidiline üksus, vaid ühiste huvidega vabatahtlik seltskond, kes käib koos seltsi hõlma all.

Ants Järvmägi selgitab, et klubi sündis vajadusest koos tegutseda. Ta toob konkreetse näite Karula kandist, kus viie kasvataja peale soetati looma fikseerimise puur. Seda läheb vaja paaril päeval aastas, kui on vaja vereproovi võtta või sõrgu värkida ja seega on pundi peale ostmine mõttekam.

Lisaks on soov saada õppepäevadel teavet konkreetse tõu kasvatamise kohta ja näha seda ka õppereisidel. “Välismaal käies ühed solvuvad, kui peavad kolm päeva vaatama suuri limusiinifarme ja hereforde ei näegi. Ja vastupidi,” räägib kasvataja.

Lisaks on tõugude kaupa erinev tõumaterjali toomine ja vahetamine. “Kõikidel tõugudel ei saa olla üks arengukava, igal tõul peaks olema oma,” toob eestvedaja välja.

Herefordi klubi esimene ühis­üritus on märtsis Nakatu turismitalus toimuv lihalõikamise koolitus.

Juba viis aastat tagasi loodi aga iseseisev šoti mägiveiste kasvatajaid ühendav MTÜ Šoti Mägiveis, kuhu kuulub praegu üle 30 kasvataja. Selle ühingu eesmärk on ühelt poolt mägiveiste kasvatamise populariseerimine Eestis ning teisalt turustusvõimaluste pakkumine.

Juhatuse liikme Kairo Pilviste sõnul ongi viimasel ajal nende karvaste sarviliste loomade kasvatajate arv hakanud kasvama. Vähenõudlikud loomad sobivad hästi maastiku hooldajateks. Kuna nende kasvatus on teiste tõugudega võrreldes paljuski erinev, loodigi Šoti mägiveiste ühing.

Suuremad tegemised ikka koos

Laias laastus jagatakse lihaveisetõud ekstensiivseteks ja intensiivseteks. Esimesse kuuluvad n-ö rohumaaveised, kes kosuvad peamiselt rohusöödal, on külmakindlamad ja lepivad kehvema toiduga. Nende küpsemine võtab kauem aega.

Sellised on näiteks šoti mägiveised, herefordid, aberdiin-angused, galloveid. Suuremad tõud nagu limusiinid, šaroleed, simmentalid või akviteenid aga vajavad lisasööta – jahu või jõusööta.

“Tõugude viisi pole mõtet seltse teha, küll on aga klubiline tegevus igati mõttekas,” arvab Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi esimees Aldo Vaan.

Näiteks võiksid kasvatajad klubilise tegevuse käigus Eesti-siseselt üksteisel rohkem külas käia. “Niipalju kui mina olen ringi käinud, on igalt poolt midagi õppida,” lisab tänavu parimaks lihaveisekarjakasvatajaks pärjatud Vaan. Ja kui vunki üle jääb, võib korraldada ka välisreise, keskendudes ühele tõule.

“Ka limusiinikasvatajatel on koondumise mõtteid olnud, aga keegi pole veel härjal sarvist haaranud ja asja ära teinud,” tunnistab Vaan. Tal endal on üle 220 loomaga kari, millest lõviosa moodustavad limusiinid.

Lihaveisekasvatajate seltsi kuulumisel on tema sõnul mitmeid eeliseid. Näiteks juurdepääs lihaveisekasvatusalasele infole − toimuvad infopäevad, talukülastused, seltsi suvepäevad huvitavate lektoritega, selts korraldab õppereise välisriikidesse, toimib hea aretusalane koostöö Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistuga.

Lisaks ühisturustus – soodsam loomade müük seltsi kaudu. Selts on ka tulundusühistu Farm In liige ja sealt saavad põllumehed vajalikke kaupu soodsa hinnaga.