Jaanus Marrandi: Maale on vaja rohkem peremehi
Endise põllumajandusministri, praeguse OÜ Estonia nõukogu esimehe Jaanus Marrandi hinnangul ei tohiks ELi põllumajanduspoliitika ilma põhimõtteliste muutusteta jätkuda.
Millised on 20 aasta suurimad muutused Eesti põllumajanduses?
Mäletan, et 1983. aastal üliõpilaste taidluskonkursil tõsteti teiste õlgadele kõige kõhnem palja ülakehaga poiss, kes siis marutõsise häälega röökis, käsi püsti: “Toitlusprogramm ellu!” See oli kogu nõukogude käsumajanduse agoonia tippaeg.
1980ndatel töötas tookordses Estonia kolhoosis meie klassi 17 poisist 13 või 14. See oli omamoodi oaas totaalses nõukogudes süsteemis, kus oli võimalus hästi teenida, endale maja soetada või auto osta. Inimeste keskmine töötasu oli 530 tugevat rubla. See oli selleaegne ministripalk.
Eesti oli põllumajandussaaduste tootmise poolest ühe inimese kohta paljudes kategooriates üks maailma esimesi, aga lettidel valitses tühjus.
Praegusega võrreldes on juba kogu mõtlemine majanduses niivõrd teistsugune, et isegi võimatu on võrrelda. Nii nagu oli tookord ühe süsteemi lõpp silmaga näha, võib praegu, öelda, et ELi põllumajanduspoliitika ei saaks ega tohiks põhimõtteliste muutusteta jätkata rohkem kui ees ootavad seitse aastat.
Kas sellel ajal, kui olite põllumajandusminister (2002–2003), oli Eesti põllumajanduses
ka miski parem kui praegu?
Eesti on praegu vaene riik ja 2002–2003 oli veel vaesem nii rahas kui oskustes. See seadis meie otsustamisvabadusele piirid. Ka arusaamad olid kardinaalselt teistsugused. Siis oli toetuste ja turu reguleerimise teema üks põhilisi poliitilisi lahinguvälju, kus praegused valitsuserakonnad suhtusid eriti põlastavalt igasse vastavasse katsesse. Keegi ei osanud isegi ette kujutada, et põllumajandustoetuste konkurentsitingimuste võrdsustamine oleks võinud olla üks valitsuse prioriteete.
Praegu otsustatakse peaaegu kõik Brüsselis ning väikeriigi põllumajandusministril jääb väga vähe kaasa rääkida.
Millest tuli toetuste suur erinevus ja kas Brüsseli kriteeriume arvestades võinuks toona läbirääkimistel paremaid tulemusi saada?
Kui 90ndate alguses jäi meie põllumajandustootmisest järele 40% ja sellelt tasemelt arvutati toetustasemed liitumisel, siis mida meil oligi tahta! Eesti teravilja baassaagikus võrdlusaastal oli 1,77 t/ha ja lihaveiste kvoodiks pakuti alla 200 looma! Läbirääkimiste käigus suurenes baassaagikuse arv 1,77-lt 2,4 tonnini/ha. Samuti tõusis ammlehmade kvoot 200-lt 13 000 loomani.Need arvud tõid aastate jooksul meie põllumeestele miljardeid kroone lisaraha, aga mitte ühegi läbirääkimisega ei ole võimalik muuta aastatepikkuse majanduspoliitika tagajärgi.
Millises olukorras on Eesti põllumajandus praegu?
Eesti põllumajandus on kujunenud koosmõjus meie käsumajandusliku mineviku, keerulise üleminekuperioodi ja lõpuks ELi poliitikaga. Raskete aegade tulemusena on aga välja aretatud eriliselt visa Eesti põllumehe tõug, kes on ebavõrdsete konkurentsitingimustega võideldes karastunud.
Eesti piimatootmine on üks Euroopa produktiivsemaid. Ka teraviljatootmine on viimastel aastatel paranenud. Viimase viie aasta jooksul on eriti hoogustunud ettevõtete müük ja tootmise kontsentreerumine. Eestis on just selle aja jooksul tekkinud mitmed kontsernid, kus ühtede ettevõtjate omanduses on mitu põllumajandusettevõtet.
Midagi ei juhtu iseenesest, vaid ikka majanduspoliitilistel põhjustel. Järelikult on viimaste aastate majanduspoliitika sellist protsessi soodustanud. Eesti majandusele oleks muidugi eluliselt vajalik, et ettevõtlus maal oleks struktureeritum. Maale on vaja rohkem mõtlevaid omanikke, peremehi – see on selge!
Mida võib oodata uuelt ÜPP eelarveperioodilt?
Arvan, et otsetoetuste tasemed ei ole veel paigas ja tuleb tööd teha selle nimel, et ELi ühine põllumajanduspoliitika muutuks. Ei ole mõistlik, et Saksamaal on Deutsche Bahn suurim põllumajandustoetuste saaja, sest raudteetsoon on põllumaa kirjas. Kui on otsustatud, et tegu on põllumajandustoetustega, siis peaks see minema tegelikele tootjatele.
Uuel perioodil suureneb kindlasti turujõudude mõju ja väheneb toetuste mõju põllumajandusele. Näiteks piimakvoodi kadumine võib langetada toorpiima hinna 25 sendini kilo kohta.
Tegelik otsetoetuste tase tõuseb küll paarikümne protsendi ulatuses, aga see võib minna suures osas maaomaniku taskusse. Selle tõttu võib muutuda maakasutajate struktuur, sest kuskilt maalt muutub maa rentimine majanduslikult ebaotstarbekaks.
On oluline, et uue perioodi meetmete kavandamisel ei hakataks toetusi käsitlema kui automaatset abiraha. Eluliselt oluline on, et võimenduks tootjate ühine tegutsemine, muidu ei ole võimalik oma kauba eest õiget hinda saada.
Eestis tõuseb kindlasti maa hind. Juba praegu on näha, kui kiiresti tõusevad ka maa rendihinnad. Paljud välismaalaste ettevõtete ostud on tehtud senise odava maa hinna pärast. Siiani on eurooplaste jaoks olnud Eestis põllumaa puhul tegu justkui Mi-chelangelo maalide odavmüügiga. Nii nagu vanade meistrite maale, ei tule ka põllumaad kunagi juurde.
Välisinvestorid tunnevad huvi Eesti piimanduse vastu. Miks just piimanduse?
Mida siin Eestis muud selle maaga teha on? Meil on maad Euroopas inimese kohta suhteliselt kõige rohkem. Ka veepuudust ei ole ja rohi kasvab hästi. Meil on oskused piima toota. Palju on veel ka teha: liialt palju tähtsustatakse piimatoodangut ning vähem karja tervist ja taastootmist.
Rääkides nüüd veel teie poliitilistest ambitsioonidest…
Mulle väga meeldib see, mida ma praegu teen. Olen OÜ Estonia enamusosalust haldava ettevõtte juhatuse liige ja OÜ Estonia nõukogu esimees. Minu päevad on nii-öelda päristööd täis ja mul ei ole eriti aega erakonnapoliitikaga tegelda. Ausalt öeldes ei suuda ma praegu näha mingit motivatsiooni poliitikaga tegelemiseks. 12 aastat poliitikas on vähendanud minu edevust. Nii et hetkel mul poliitilised ambitsioonid puuduvad.
Sündinud 23. märtsil 1963
Haridus
EPA, maaparanduse
ja hüdrotehnika insener
Töö
1986 – Estonia kolhoosi peamelioraator
1993 – Estonia OÜ juhatuse esimees
1999 – Riigikogu liige 3 koosseisu
2002–2003 – põllumajandusminister
2011 – Estonia OÜ nõukogu esimees
