Jaanus Murakas: Peretalu sureb välja niikuinii
Murakas on kahtlemata autoriteet Maarjamaa agraarküsimustest rääkima, tema sõna maksab ja ta kannab endas eestlasele nii tüüpilist jonnakust - kord juba alustatu tuleb lõpule viia. Ja oma sirgeselgne seisukoht on tal ka iga teema kohta justkui varnast võtta. Ta on küll otsekohese ütlemisega, aga ega ümbernurgajutt elu edasi vii ja ettevõttele kasumit kaukasse too. Ja nii ta ennast nimetabki - maaelu arendaja, kes on otsast otsani ka ise maamees.
Siinkohal mõned nendest mõtetest, mis umbes paaritunnise vestluse käigus välja koorusid.
Eestist
Pärast taasiseseisvumist valitses meil paras peataolek ja kogu maaelu läks kaosesse. Murakas on väga kriitiline toonaste võimumeeste suhtes. Ta ütleb, et neil ei jätkunud poliitilist kultuuri, sest eestlane on ikka olnud pigem vastandumise maailmameister, mitte koostöö alal esirinnas.
"Erastamise ajal saime ühistule vaid need meiereid, mida toonased ärihaid osta ei tahtnud. Sealhulgas ka Põltsamaa meierei, mis oli Tartu piimakombinaadi tsehh. Kõik oli täielikult amortiseerunud, Järva-jaanis tuli näiteks kõigepealt kohe-kohe ümberkukkuvat korstent hakata toestama," meenutab Murakas. "Algus oli üliraske, sest kogu keskkond oli ühistuid halvustav. Mitmed neist - Kiiul, Raasikul - läksidki pankrotti. Meid päästis vaid hull fanantism."
Ta kirjeldab juhtumit, kui 1998. aastal läks oma piimandusühistu nimel Hansapangast laenu küsima. Pehmelt öeldes naersid pangahärrad ta aga välja ja lõppeks sai E-Piim oma esimese laenu, kaks miljonit eurot, hoopis ühest Saksamaa riiklikust pangast.
Tänaseks piimandusühistut, mil üle 30 miljoni euro bilansilist väärtust, finantsasutustes siiski aktsepteeritakse. Põhjamaade pangad, kus on olemas teadmine ühistute efektiivsusest, annavad laenu, euroliit jagab toetusi.
Põllumajandusest
Jaanus Muraka sõnul on põllumajanduse kontsentreerumine suurfirmadesse selline aja nõue, mille vastu iseäranis väikeses Eestis on mõttetu võidelda. Ta peab silmas idealistlikku kujutelma, et nelja-viit lehma pidav peretalu võiks päästa meie maaelu.
"Peretalu pole tänapäevases maailmas mõtet kellelegi tahta, maailm läheb oma teed. See oleks tervete põlvkondade naelutamine vaesusse, neis stressi ja trotsi süvendamine," on ta resoluutne. "Sellist maaelu tahaks näha linnastunud mõttelaadiga inimesed, ka paljud poliitikud. Need, kel puudub side maaeluga. Need, kes ei teadvusta, et see ärimudel pole jätkusuutlik."
Murakas leiab, et toidutööstuse ettevõtted oleksid juba erastamise ajal minema põllumeeste omandusse, sest miks ei võiks põllumees ise oma raha majandada. Praegu toodetakse meil juba piima rohkem kui tööstus suudab töödelda, paarsada ja rohkemgi tonni Eestis lüpstud piima sõidab iga päev Leetu.
"Leetu piima eksportimine on tobedaim tegu, mida saame teha. Me veame oma tooraine välja," nendib ta. "Aga see Leetu piima vedamine istub paraja pommi otsas, sest kui leedukad saavad aru, et meil polegi rohkemaks tootmisvõimsust, hakkavad nad meile maksma sandikopikaid."
Murakas on seda meelt, et piimandus on Eesti kliimas kõige kasulikum agraarvaldkond, mida arendada. Ärimehed, kes praegu meil ülisuuri piimafarme rajavad, loodavad tema arvates sellele, et kui järgmisel aastal euroliidu piimatootmise kvoot kaob, tekkib suur ületootmine ja see viib piima hinna kiiresti alla. Asjade selline käik ajab eeldatavasti paljud piimatootjad pankrotti ning siis hakkab kokkuostuhind jälle tõusma. Kes raksed ajad üle elab, ja suured loodavad seda teha, on võidumees. Loogiline. Prognoos ütleb, et aastal 2020 toodetakse Eestimaal üks miljon tonni toorpiima aastas praeguse 700 000 tonni asemel.
Tööstusest
Piimandussektorit on Muraka hinnangul vaja kiiresti laiendada ja arendada. "Kui sinu äri täna ei kasva, siis oled homme surnud," on kindel mees, kelle juhitav E-Piim on kümne aasta jooksul kasvanudki peaaegu kümme korda. Kui 2000ndate aastate alguses tootis Põltsamaa meierei 900 tonni juustu aastas, siis nüüdne aastatoodang küünib 9000 tonnini.
Kui näiteks E-Piima Põltsamaa juustutootmise üksus tarbib praegu päevas 270 tonni piima, siis Muraka hinnangul oleks Eestisse otstarbekas luua tööstus, mis suudab päevas ümber töödelda 1000 tonni toorpiima. Selline tööstusüksus peab olema multifunktsionaalne, selline, mis suudaks toorpiimast just seda õiget manti välja võtta. Samas ta möönab, et riikliku toetuseta ei suuda praegu ükski tööstus seda 40-50 miljoni euroni küündivat investeeringut teha. Toetuste osa selles summas peaks Muraka hinnangul olema vähemalt 15 miljonit eurot.
E-Piimas on tootmine korraldatud nõnda, et lõviosa toorpiimast läheb Põltsamaale, kus sellest tehakse juustu, sellest tekkiv vadak läbib kolmekordse tihendamise ja saadetakse Järva-Jaani tootmisüksusesse, kus sellest tehakse vadakupulber. Järva-Jaanis toodetakse ka võid. Kui veel kümme aastat tagasi oli vadak piimatööstustele nuhtluseks, siis praeguseks on tehnoloogia niipalju arenenud, et vadakupulber väärt ekspordikaup, mille turult saadav hind ületab kõvasti töötlemiskulu. Vadakupulbrist valmistatakse näiteks spordijooke.
Poliitikast
Meil pole õiget majanduspoliitikat, kurdab Murakas. Kõik sektorid, mille panus SKP-sse on vähemalt üks protsent, peaksid saama riikliku strateegia, dokumendi, millest konkreetselt juhinduda. Ta märgib, et igal sellisel sektoril on erinevad probleemid, igaühe tõdesid ei saa lihtsustada või ühte potti toppida.
Kuna põllumehed ja üldse maaettevõtjad, on kogu Euroopas poliitikast taandumas, ei ole põllumehe kui valija hääl poliitikute jaoks enam atraktiivne. Veel kümmekond aastat tagasi olid põllumeeste parteid esindatud riikide parlamentides ja valitsustes, paljude riikide peaminister tuli põllumeeste ridadest. Nüüd on see kardinaalselt muutunud, justkui poleks inimestes enam maaelu geeni, sest riikide valitsustes istuvad nüüd juba kolmanda põlve linlased. Selle kinnituseks piisab faktist, et euroliidus on põllumajanduses tegev vaid 2% elanikkonnast. Ja see 2% peab toitma kogu sadat protsenti.
"Põllumeeste eest ei räägi lihtsalt enam keegi, inimene saab ära elatud linnades, toidukraam tuleb ju poest," ilmestab Murakas olukorda ja leiab, et Eesti põllumajandus ei püsi elus mitte tänu meie enda riigile ja valitsusele, vaid pigem Euroopa Liidule ja sealt lähtuvatele toetustele.
Ühistutest
Jaanus Murakas on seda meelt, et ühistute suur osakaal majanduses näitab kogu riigi kõrget majandustaset. Ühsituline piimandus on Soomes, Rootsis, Taanis, Hollandis ja Saksamaal. Seega kõrge arengutasemega riikides, arengumaades või vireleva majandusega maades ühistuid ei leia, sest seal koondub kogu rikkus oligarhide või isevalitsejate kukrusse.
"Ühistu tekkib siis, kui teist moodi ei saada hakkama. See on justkui eluline sund," kirjeldab Murakas. "Näiteks talunikel on piim, mis vaja võimalikult suure kasuga maha müüa. Ja kuna piim on kiiresti riknev tooraine, tuleb seda müüki korraldada kiiresti ja niimoodi iga päev. Ka see tooraine iseärasus räägib ühistulise tegutsemise kasuks, sest nõnda on seda efektiivsem igapäevaselt realiseerida."
Euroopa Liidust
"Jumal tänatud, et Brüsselis ollakse nii põllumajanduskesksed ja just see on ka meie põllumajanduse ellujäämise garantii. Need, kes 1990ndatel ellu jäid, on tänaseks ehitanud EL-i toetuste najal väga moodsad tootmisüksused ning farmid ja varustanud need tipptehnoloogiaga," iseloomustab Murakas põllumajanduse arengut euroliidus, lisades, et põllumajandus on saanud toetusi siiski märksa rohkem kui toiduainetööstus.
Ta märgib, et mõistis kohe, kui hakati rääkima Eesti liitumisest Euroopa Liiduga, et kui me ühineme arenenuma liiduga, siis saame sellest ka ise positiivse arengutõuke. Ja alternatiive tema hinnangul ka polnud, sest Norra või Šveitsi teed minek ei olnuks Eestile kõiki asjaolusid arvestades jätkusuutlik.
Ka suhtumine põllumeestesse on nn vanades Euroopa Liidu riikides meie omast erinev. Kui meil peetakse põllumehi avalikkuses justkui tüütuteks hädaldajateks, nõdrameelseteks, kes tihkavad piima maha valada ja käivad suure kära ja vile saatel Toompeal raha nõudmas, siis näiteks Saksamaa Alpides on kohalik talumees üks austusväärsemaid ühiskonnaliikmeid, kellesse suhtutakse lugupidamisega.
Toetustest
Jaanus Murakas kinnitab, et terve maailm doteerib põllumajandust. Ja üldse mitte sellepärast, et põllumajandustootjaile peale maksta.
"See on sisuliselt lõpptarbija toetus, et ta saaks poest osta võimalikult odavat toidukraami," selgitab ta. "Kui EL-i toetusi poleks, oleks meile hädavajalik toidukraam poodides oma kaks korda praegusest kallim." Ta lisab, et ühiskond ei saa lubada põllumajanduses säärase kriisi puhkemist nagu tabas 2008. aastal üleilmset kinnisvaraturgu. Andes farmeritele mõningaid toetusi, tagatakse toidutootmise järjest efektiivsemaks muutumine, samuti see, et haritav maa ei jääks sööti seisma.
E-Piim on EL-i toetuste iga eelarveperioodi saadaoleva raha agaralt ära kasutanud, kuigi investeerinute vajadus on alati olnud suurem kui toetuste ja omafinantseeringu kogumaht. Tootmisse on lisandunud erinevad liinid, pesusüsteemid, laod juustu laagerdamiseks, pakendamise osakond, Järva-Jaanis käivitati eelmisel aastal vastne piimapulbri tootmise tehnoloogia. Sama kehtib ühistu osanikest farmerite kohta.
Teadustööst
Teadus-arendustegevust peab Jaanus Murakas tänapäeva toidutööstuses möödapääsmatuks. Ja mitte niivõrd ettevõtte maine kujundamiseks, kui selleks, et lihtsalt peab arendama ärivaldkondi, mis lubavad piimatootjale tooraine eest paremat raha maksta. Ta nimetab juba aastaid kestnud koostööd Tartu Ülikooli teadlastega probiootilise bakteri uuringute alal huvitavaks ja kasulikuks nii E-Piimale kui teadusasutusele. Töö tulemusena valmis Tensia bakterit sisaldav südamejuust, mis peaks vähendama südame-veresoonkonna tõbedesse haigestumise riski.
"Südamejuust on kõige enam uuritud toiduaine Eestis," kinnitab Murakas. "Me alles astume bakterite maailmas esimesi samme. Satelliidi saatmine kosmosesse on kõikidele näha, sellest räägitakse ja seda rahastatakse miljonite eurodega. Baktereid aga palja silmaga ei näe, teadusuuringuteks raha saamist on aga väga raske põhjendada. Samas - nende toime uurimiseks kulub suurusjärgus sama palju raha kui kosmoseprojektiks.
Selepärast peab Murakas teadus-arenduskeskuste loomist euroliidu raha eest vajalikuks sammuks, kuigi praegu pole teada, milline saatus ootab neid pärast euroliidu rahavoolu lõppemist. See on poliitiline otsus, seega ette prognoosimatu.
Murakas ja E-Piim peavad visa võitlust ka Parmas asuva Euroopa Toiduohutuse Ametiga (EFSA), mis ei luba Südamejuustu pakendile trükkida kirjet selle toote tervendavate omaduste kohta. Öeldi, et see lause pole täpne, kuigi Murakas väidab, et kuna juust on bakteri kandja, bakteril on aga kliiniliste uuringutega tõestatud just need haigusi ära hoidvad omadused, siis kanduvad need omadused üle ka tootele, st Südamejuustule.
"EFSA nõuab üha uusi uuringuid, mistõttu suured tootjad on loobunud sinna üldse taotluste esitamisest," räägib Murakas. "Meil on järjekordne taotlus sees, ilmselt poole aasta pärast saame jällegi eitava vastuse. Aga nad peavad siis seda eitust vähemasti põhjendama."
TÜH Põllumajandusühistu E-Piim
* Asutatud 1997
* Tegevjuht ja juhatuse esimees Jaanus Murakas
* Liikmeid 200
* Omanikud on ühistu liikmed
* Tütarfirmad: AS E-Piim Tootmine (Põltsamaa meierei ja Järva-Jaani meierei), OÜ E-Piim Transport (piima ja piimatoodete transport), AS Dessert (piimapulbri ja sulatatud juustu tootmine), OÜ E-Farmer (farmi- ja tööstuskaupade jaemüük), OOO E-Piim RUS (Venemaa müügiesindus)
* Müügitulu 2012 - 49,3 miljonit eurot (2011 - 44,9)
* kasum 2012 - 0,8 miljonit eurot (2011 - 0,63)
* www.epiim.ee
Allikas: PÜ E-Piim, Maaleht
