Jahikirg ajas põllumehed metsa

 (99)
Rikkalik fotogalerii
Jahikirg ajas põllumehed metsa
Foto: Sven Arbet

Püssid ja padrunid on põllumeestele traktorite ja kuivatite kõrval paras vaheldus – jahikirg kütab keha soojaks ka kõledal sügispäeval.

Kolmapäeval oli Raplamaal Käru metsades hulga rohkem värve kui mudases oktoobrilõpu metsas tavaliselt. Hommikul kogunes Toosikannu puhkekeskusesse 60 põllumeest üle Eesti, nad panid selga kirevad oranžid vestid ja haarasid oma maasturitest vintpüssid ja sileraudsed, et asuda positsioonidele mõned kilomeetrid eemal jahialal. Baltic Agro korraldatud ajujaht põtradele ja sigadele võis alata.

Umbes sama palju naisi ja mehi sööstis tegutsema ajajatena – kes karjus, kes puhus pasunat. Kisa oli kõva, eriti kõva kisa tegid naised. Ajajate seas oli ka neljajalgne, laika, GPS-seade kaelas, kes võtab asjatundjate sõnul õhust looma lõhna kinni.

Mets oli tihe ja vesine, nii et kui ajajad lõpuks pärale jõudsid, olid nad läbimärjad nii veest kui higist. Ja väga väsinud, sest katsu sa mudas edasi rahmida, üle okste turnida ja samal ajal veel ka karjuda.

Aga enne, kui jahimeeste rivini jõudsid metsa sügavusest ajajate hääled, lendas peade kohale ronk, kelle kraaksed kajasid tummas sügismetsas, nagu Nukitsamehe filmis nõiamaja juures. Lind teadis oranže veste nähes, et varsti saab kõhutäie sooja toitu. Selgituseks – loomal võetakse sisikond välja kohapeal ja jäetakse metsa alla, kus on sellele tihe konkurents – peale lindude rebased ja kährikud.

Seotud lood:

„Põder jookseb läbi madalast lohust, siga üle küngaste,“ selgitas asjatundja jahimees metsaveerel tee ääres, kohal, kus loomad metsast välja üle tee tormavad.

Siga ei tulnud, kuigi loodeti. Mõned nägid hunti, aga hunti ei tohtinud veel lasta. Päeva jagu liiga vara. Karujahiks oli viimane päev, aga mesikäpad olid peidus. Jahipäeva lõppedes avaldati austust kolmele kuuseokstele lohistatud põdrale. Esimese põdra lasi Jõgevamaa põllu- ja jahimees Mati Salak. Kõige suurema põdra noor mees nimega Elmo Kasela, Maidla jahimeeste seltist Ida-Virumaalt.

20 sammu kauguselt tabas põdra Vändra mees Arvi Karu, kellele meeldib olla Käru jahiseltsi liige. Käru metsades ta põhiliselt jahil käibki. „See on selle aasta esimene põder,“ tunnitas mees lõunapausi ajal, kui saakloomal oli sisikond eemaldatud. „Hea juhus oli seekord.“

Karu ütles, et on olnud jahimees pea 40 aastat. Käib ka üksinda sigu laskmas. Selleks on putka püsti pandud ja söödakoht sisse seatud. „Pühapäeva õhtul lasin sea,“ mainis mees, kes lasebki aasta jooksul kõige rohkem sigu, ega jätnud mainimata, et lasi aasta tagasi 50 kg kaaluva hundi. Ta teab, et Käru kandis on ka karusid. “Karu ei ole lasknud, aga tahaks küll.“

Arvi Karu ei jätnud märkimata, et jaht on tegelikult kallis hobi. „Sõidan siia tagasi, põdrajahil sõidan 100 km päevas, mis teeb 10 liitrit bensiini. Tiirus käin laskmas, 100 padrunit ära lasta on nalja teha, taldrikud ka …“

Ometigi veedab mees alates 1. oktoobrist kuni veebruari lõpunu kõik laupäevad-pühapäevad metsas, naisel pole selle peale midagi öelda. „Olen töötanud 25 aastat keevitajana vingu sees,“ põhjendas 66-aastane mees, kes jäin oktoobri algusest ametlikult vanaduspuhkusele . „Kui paar-kolm päeva metsas müttan, on tervis hea.“

Arvi Karu sõnul on tal kodus kogu aeg metssea liha laual, poest liha ostma ei pea, sest pole vajadust selle järele. „Liha saab teha erineval moel,“ tõrjus ta väidet toidu üksluisusest, ütles, et häid retsepte saab nii telesaadetest kui kokaraamatutest.

„Nüüd on õige aeg siga lasta, tema maitse on magus, ta on paras rasvane,“ lisas Karu. „Jaanuaris-veebruaris, kui ta juurikaid närib, on lihal hoopis teine maitse, juurika maitse tuleb juurde.“

Nii nagu Eestis üldiselt, olevat elanikkonnast 1% jahimehed, on ka 1% põllumeestest jahimehed. Nagu näha võis, ühendab jahikirg erinevaid põlvkondi.