Jaht ei tähenda tulistamiskirge
Jahindus on salapärane ja kaaskondsetes erinevaid emotsioone tekitav hobi. Mina olen üks Eesti u 16 000 jahimehe hulgast ja loodan oma kirjutisega täiendada huviliste teadmisi jahindusest, et arvamused ei tugineks vaid negatiivse maiguga uudistele.
Jahimeheks saamisest
Eestis kehtivate seaduste järgi tuleb läbi teha Eesti Jahimeeste Seltsi korraldatavad kursused, kus tutvutakse jahipidamisviisidega, jahiulukite elu ja käitumisega, küttimisaegadega, jahieetikaga, jahirelvade käsitsemisega ja esmaabiga.
Seejärel tuleb sooritada eksam, mis koosneb kirjalikust testist ja laskmisest. Oma kogemusest võin öelda, et see on tõsine teadmiste ja oskuste kontroll, mida kõik esimese korraga ei läbigi.
Kes tahab kütina metsa minna, peab seejärel tegema politseis relvaeksami, millele eelneb ka põhjalik tervisekontroll. Hiljem tuleb teha iga kahe aasta järel suuruluki laskmise katse, kus lastakse liikuvat märki. Alles selle edukal läbimisel on õigus relvaga kütiliinis suurulukijahil osaleda.
Jahitunnistuse pikendamine toimub iga viie aasta tagant, mille eelduseks on ühepäevase täienduskoolituse läbimine. Seega on paberitega jahimees n-ö vaimselt ja füüsiliselt terve isik, kelle teadmised loodusest koolituste ja praktilise kogemuse kaudu on paremad kui keskmisel seenelisel. Ka ei soovi keegi seaduserikkumise pärast oma luba kaotada, mistõttu hiljuti meedias kõlanud jutt purjus jahimeeste jahtidest ja kotka “naljaviluks” tulistamisest ei tundu usutav.
Miks jahil käiakse?
Kindlalt pole tänapäeval jahilkäimise eesmärk lihaleti asemel metsast odavat liha tuua. Enamik jahte lõpeb kütitud ulukita ning jahipidamisega kaasnevad kulud on üpris suured. Kui aasta jahikulud jagada saadavate lihakilodega, on selge, et odavam oleks osta poest lihaveisefileed.
Ka ei ole see kirg loomade pihta tulistada. Õige jahimees vajutab päästikule vaid siis, kui ees on õige uluk ja ta on oma tabavas lasus kindel. Paljud jahimehed ei lase aastas ühtegi ulukit.
Pigem on tegu kirega olla looduses, lihvida oma teadmisi loomade ja lindude käitumisest ning ka oskusi nende tabamiseks. Jahilkäimine aitab säilitada ja edasi anda oskust toit metsast kätte saada.
Väga suur osa jahindusest on ulukihoole, metsloomadele mõeldud söödaplatside pidamine ja ulukiseire. Ulukihooldega abistatakse loomi karmides lumeoludes toimetulekul ja hoitakse neid ka territooriumil, kust nad ei satu nii kergesti noorendikke kahjustama või maanteeliiklusesse.
Jahitunnistusega jahimees kaitseb loomi ka salaküttimise eest. Kui ta liigub aktiivselt oma jahipiirkonnas ringi ja märkab seal toimuvat, vähendab see salaküttide tegevuse võimalust. Kuna salaküttimise eesmärk on põhiliselt liha saada ja tihti ka selle müümisega tulu teenida, ei peeta kinni küttimisaegadest, limiitidest ega kasutata lubatud vahendeid. Salaküttimisega oleks meie metsad varsti loomadest tühjad.
Üks oluline põhjus, miks on ühisjahil hea olla, on meeskonnatunne. Küttide hulgas ei ole tähtis, mis ametit sa pead jahil on kõik võrdsed. Tavaliselt ei räägita seal ka ärist. Jutt käib ikka jahipidamisest koos lustakate jahijuttudega ja meeleolu on positiivne.
Ka jahisaak jagatakse võrdselt, tavaline on portsude loosimine, mis tähendab võrdseid võimalusi kõigile.
Korraliku jahi osaks on kütitud uluki austamine koos vastavate rituaalidega.
Kui kohtad jahimeest...
Kindlasti ei pea püssiga jahimeest kartma ja talle kurja nägu tegema, sõbralik tervitus on kindlasti parem. Ohutuse mõttes oleks hea, kui veendute, et teid on märgatud. Vajadusel saate küsida infot, mis täpselt toimub ja mida teil tasuks silmas pidada. Vahest on mõistlik ka natuke oodata, et mitte enne ajujahi lõppu mööda kütiliini vapralt sammudes laskejoonele sattuda.
Jahikoeri ei tasu ka karta, küll aga võiks oma koerad hoida enda juures või aias, et nad koos jahikoertega jahile ei suunduks.
Kui teil on oma metsatukas omad plaanid, näiteks puudetegu, tasub üles otsida jahijuhataja ja temaga see teema läbi rääkida. Olles ise heatahtlik ja viisakas, saate ka vastu meeldiva suhtluse.
