Maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi spetsialist, doktor Irja Kivimägi ütles, et käis ekstra metsast kändude ja muu sellise seest jooksiklasi otsimas, et nad maamessile tuua. Suur-süsijooksikud, aiajooksikud ja teised olid paarikaupa näha madalates kaanega klaas-
anumates.

Irja Kivimäe tutvustas liikhaaval mardikaid kui tublisid lehetäide sööjaid, teomunade sööjaid jne. Ta näitas ka, kuidas pihku võetud aiajooksik sellele vägivallale reageerib hammustamisega.

Hävituse asemel peletus

Kui Irja Kivimäe juttu kõige laiemas plaanis kokku võtta, siis uurivad teadlased metsakultuurides kasutatava keemilise männikärsakatõrje mõju muule looduskooslusele ning on seisukohal, et kärsakaid hävitavate vahendite asemel tuleks kasutada neid peletavaid vahendeid.

Nagu maamessi kataloogis olevast kirjutisest (maaülikooli dotsendi, doktor Ivar Sibula kirjutis “Männikärsakatõrje uued ohud ja võimalused”) lugeda saab, on võimalik männikärsakat tõrjuda okaspuuistikuid vahataoliste määretega töödeldes või biopestitsiididega, mis maskeerivad putukate eest toidutaime lõhna või peletavad nad taimedest eemale.

Metsaomanikule on kasulik ka tarkus, et “männikärsaka kahjustusi saaks leevendada või isegi vältida, kui eelmise okaspuuraiesmiku lähedale ei tehta uut raiet enne kolme aastat ning okaspuutaimed istutatakse raiesmikule mitte varem kui kaks-kolm aastat pärast raiet”.

Ivar Sibul märgib kirjutises, et kuna majanduslikult pole mõistlik langi uuendamisega viivitada, saaks liivakatel aladel kahjustusi ja kulutusi vältida uut metsa külvates, sest väikesemõõdulist looduslikku uuendust männikärsakas ei kahjusta.

Hulk uurimisteemasid

Praegu riigimetsas kasutatav preparaat Actara 25 on Ivar Sibula viite järgi ohtlik nii looduskooslusele kui inimese tervisele. Seda, mis mõju sel on männikärsaka looduslikele vaenlastele (muude hulgas jooksiklased), alles uuritakse.

Hulk uurimisteemasid on Irja Kivimägi ja Ivar Sibul välja pakkunud maaülikooli tudengitele bakalaureuse- või magistritöö teemaks.

Näiteks leiab loetelust, mis on üleval maaülikooli kodulehel, teemad: “Jooksiklased (Carabidae) kui indikaatorliigid inimese poolt mõjustatud eritüübilisel maastikel”, “Biotõrje võimalused okaspuukultuurides”, “Uute keskkonnasäästlike metsakaitsevõtete rakendamine okaspuukultuurides”, “Sünteetilise taimekaitsevahendite mõju uurimine jooksiklaste (Carabidae) ja männikärsakate (Hylobius ssp.) käitumisele ja füsioloogilisele seisundile”, “Tööstuslikult toodetud biopestitsiidide mõju hariliku männikärsaka (Hylobius abietis) ja jooksiklaste (Carabidae) käitumisele” jne.

Jooksiklased on putukate sugukond mardikaliste seltsist. Eestis on neid kirjeldatud umbes 270 liiki. Suur hulk jooksiklaste liike tarbib valmikuna toiduks teisi putukaid ja seepärast on nad asendamatud mahepõllumajanduses kahjurite hävitamisel.

Mõned armastavad ka seemneid, kuid kõik nende mullapinnal elavad vastsed on mitmetoidulised röövloomad. Elades eri kooslustes, reguleerivad nad taimtoiduliste putukate arvukust.

Jooksiklane, kes pildil Irja Kivimäe kätt hammustab, on aia-
jooksik, jooksiklaste hulgas üks suuremaid. Ringi liigub ta peamiselt öösiti. Sööb tigusid, putukaid, vihmausse, ka seeni jms.