Statistilise metsainventuuri (SMI) andmetel on Eesti ligi miljonist hektarist erametsamaast rohkem kui üks omanik kümnendikul. Enamasti on kaas-
omanikke kaks-kolm, kuid tihti ka rohkem.

Suur hulk kaasomandis olevaid kinnistuid tekkis omandireformiga, kui maaüksuse tagasisaajaiks oli mitu õigustatud subjekti.

Õigused ja kohustused

Kaasomandis oleva metsa majandamine seab paraku omanikele seadusekitsendusi, mida ei ole kantud kinnistusraamatusse. Tähtis on teada, et ühise asja valdamine, kasutamine ja käsutamine saab toimuda asjaõigusseaduse kohaselt ainult kõigi kaasomanike kokkuleppe või enamuse otsuse alusel, kui sellele enamusele kuulub ühise asja suurem osa.

Lisaks seadusest tulenevale õigusele saada metsa majandamisest vastavalt kaasomandi suurusele tulu tuleb arvestada ka kohustusega osaleda samal määral metsa majandamise kulude katmises.

Kolmandate isikute ees on igal kaasomanikul ühise asja suhtes kõik omanikuõigused ja see tähendab, et keskkonnaametile metsateatist esitades teistega kokkulepet tarvis ei ole.

Raieks on vaja kokkulepet

Küll aga ei tohi ta metsateatise alusel metsamaterjali raiuma või kasvava metsa raieõigust müüma hakata teiste nõusolekuta. Kui seda pole, tegutsetakse õigustühiselt ja rikutakse teiste kaasomanike õigusi, mis halvemal juhul viib kohtusse.

Kuigi seadus seda ei nõua, tasub omanikel kaasomandis oleva metsa majandamiseks sõlmida vähemalt lihtkirjalik kokkulepe – nii välditakse hilisemaid eriarvamusi. Suulised kokkulepped ei pruugi kaasomanike vahetudes kehtida.

Kui kokkulepet lahkarvamuste tõttu ei saavutata ja tegu on kaasomanikega, kellele kuuluvad ühise asja võrdsed osad, saab lasta asja valitsemise korra kehtestada kohtul.

Kõige kindlam oleks kaasomanikel sõlmida kinnisasja valdamise ja kasutamise korra kokkulepe notari juures ning kanda see kinnistusraamatusse. See tagab, et kokkulepe kehtib ka kolmandate isikute suhtes. Reeglina lisatakse sellisele kokkuleppele plaan, millel on märgitud, milline osa kinnisasjast millise kaasomaniku kasutusse jääb ning milline osa on, kui vaja, ühiskasutuses. Nii seatud kasutuskord tagab kõigile võimaluse majandada oma osa ilma teiste nõusolekuta.

Niisugune jagamine on õigustatud just suuremate kinnistute või lahustükkide puhul.

Igal kaasomanikul on igal ajal õigus kas oma mõtteline osa ühises asjas ära müüa või nõuda kaasomandi lõpetamist.

Arvestada tuleb, et mõttelise osa võõrandamisel pole küll teiste kaasomanike nõusolekut tarvis, kuid neil on selle ostueesõigus (v.a kui ostab müüja alanev sugulane või vanemad).

Praktikas on selline müük siiski keerukas ja müüja tõenäoliselt parimat hinda ei saa. Mõttekam oleks asi müüa kokkuleppe alusel ühele kaasomanikule, kes teistele nende osad välja maksab.

Kui teised lõpetamisega nõus ei ole, saab pöörduda kohtusse taotlusega kaasomandi lõpetamiseks kas reaalosadeks jaotamise teel või muul viisil.

Lõpetamine kohtu abil

Kohtunik saab otsustada, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosadeks, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule koos kohustusega maksta teistele välja õiglane hüvitis või müüa kinnisasi hoopis avalikul või kaasomanike vahelisel enampakkumisel.

Keerukamate reaalosadeks jagamiste korral annab seadus kohtule võimaluse ka liisku heita, et otsustada, mis osa kellelegi jääb.

Kohtuprotsess võib aga võtta liialt aega, olla liiga kulukas, tuua tulemuse, mis kellelegi ei meeldi. Seega tasub eelistada kokkulepet. Kui sellega hakkama ei saa, on peale muu võimalus otsida õigusspetsialist, kes aitaks kompromissi leida.