Kaheksa aastat robotlüpsi õigustab ennast


Kaheksa aastat robotlüpsi õigustab ennast
Endel Albin oli esimene julge piimakarjakasvataja, kellel jätkus söakust 2006. aastal lüpsirobotitega katsetama hakata. Nüüdseks on robotitele kulutatud raha enam-vähem tagasi teenitud, seadmed aga töötavad ikka nagu kellavärk.Foto: Sven Arbet

Esimesed lüpsirobotid jõudsid Eesti farmidesse 2006. aastal. Nüüdseks küünib siinmail töös olevate robotite arv paarisajani, robotiseeritud on poolsada lüpsilauta.

Pea kümne aasta jooksul on nii mõnigi lüpsirobotitega seotud hirm, kõhklus ja kartus kummutatud, ning selgeks saanud, et robotid toimivad kõige efektiivsemalt 400–600pealiste lüpsikarjade puhul

Harjumaal Rae vallas 250pealist piimakarja pidav ASi Pakar juhataja Endel Albin oli esimene, kes Maarjamaa pinnal lüpsirobotid kasutusele võttis. Alguses soetati kaks Lely robotit, seejärel pooleaastaste vahedega veel kaks. Kõik neli robotit lüpsavad lehmi tänini ja agrofirma juhataja on nendest rääkides rahul. Robotid on kaheksa aasta vältel ennast eeskujulikust küljest näidanud, vaid algusaegadel kippus elektroonika jupsima, mistõttu tuli sageli programmi taaskäivitada.

Teenivad kaua

“Kui robotid hoolikalt puhtaks pesta, näevad nad välja samasugused nagu kaheksa aasta eest. Ja töötavad samamoodi hästi,” kirjeldab Albin. “Saavutatud tööjõukulude kokkuhoid on märgatav ning suhtelise vabaduse farmitöötajatele annavad nad küll. Robot ei seo inimesi kellaajaliselt. Varem oli meil laudas kuus inimest ametis, nüüd piisab kahest, kusjuures nad ei pea kogu aeg lüpsmise juures passima, saavad muud tööd ka ära tehtud.”

Seega – efektiivsus, nii tööjõu arvelt kui ka töö sujuvama korraldamise arvelt robotitega farmis.

Seotud lood:

Kui teoreetiliselt, paberi peal arvutusi tehes peaks investeering lüpsirobotitesse ennast ära tasuma kolme aastaga, siis Endel Albin ütleb oma kogemusele toetudes, et tegelikult kulub tasuvusajaks pigem ikka kaks korda rohkem aega. Saati kui meie piimaturg on heitlik ja tuleb ette perioode, kui üldse midagi ei õnnestu teenida.

Pakari piimakari on kogu selle aja jooksul olnud stabiilselt 230–250pealine, seda suurendada Albin ei kavatse, ja nii loodab ta, et neli lüpsirobotit teenivad teda veel aastaid. Lüpsiroboteid soovitab ta teistelegi, kes lüpsitehnoloogia dilemma ees seisavad.

Kui otsida valikut lüpsiplatsi ja lüpsiroboti vahel ning võtta aluseks 250pealise piimakarja vajadused, siis hinnanguliselt jääb investeering mõlema variandi puhul samasse suurusjärku. Robotid on kallimad, lüpsiplats vajab aga suuremat farmipinda, mida tuleb ilmselt ka kütta, ning kindlasti lüpsirobotitega laudast rohkem töötajaid. Nõnda peakski robotite kasuks rääkima võimalus tööjõukulude arvelt kokku hoida.

Investeeringu tasuvusaja arvutamisel tuleb ennekõike arvestada omaosaluse ja toetuse suurust ning piima kokkuostuhinda.

Robotite soetamise puhul peab arvestama, et lehmi tuleb nendega harjutada. On ka juhtunud, et tekkinud stressist alaneb piimatoodang, mis üldjuhul küll mõne aja pärast taastub.

Säästab udarat

Endel Albin ei mäleta, et lehmade harjutamine nende jaoks justkui kosmosetehnikaga (on ju Lely lüpsirobotite marginimigi Astronaut) kunagi erilist peavalu oleks valmistanud.

“Eks alguses tuleb neid kõiki sinna ajada. Ent sama kehtib ka lõaspidamiselt vabapidamisele ja platsilüpsile üleminekul. Mõni loom harjub paari korraga ise käima, mõnda tuleb mitukümmend korda ajada. See sõltub looma iseloomust,” räägib Albin. “Mingit piimatoodangu langust selle tõttu pole toimunud.”

Šveitsi kontserni Tetra Laval Gruppi kuuluva lüpsiseadmete tootja De Laval Eesti piirkonna juht Lembit Vavulski ütleb, et kõige kõvem lüpsiroboti müügiargument on asjaolu, et robotlüps säästab loomi. Automaatika välistab tühilüpsi, mis on lehmade udarahädade, näiteks mastiidi peamine põhjustaja. De Laval on praeguse seisuga Eestisse müünud 98 lüpsirobotit, need jagunevad 31 farmi vahel.

“Robotlüpsil toimub eraldi iga udaraveerandi piimavoolu kontroll, iga udaraveerandi lüpsi kontrollib piimamõõtur, ning kui udar saab tühjaks, katkeb kohe ka lüpsmine ja lüpsiagregaat eemaldatakse,” selgitab Vavulski roboti tööpõhimõtet. “Selline lahendus säästab ennekõike lehma, aga annab juurde ka efektiivsust. Lisaks annab robot farmitöölistele võimaluse normaalsel ajal tööl käia, jääb ära vajadus hommikul juba kella nelja-viie ajal lehmi lüpsma tulla. Kohusetundlikke inimesi, kes oleksid selleks valmis, pole ju kuigi lihtne leida.”

Vavulski peab kõige optimaalsemaks farme robotite arvuga neli kuni kaheksa. Eesti turgu hindab ta lüpsiseadmete müügi osas perspektiivikaks ega arva, et kõigil agrofirmadel on kõik mis tarvis juba olemas.

Loe veel

“Kui on ikka vajadus loomi lüpsta, siis iga põllumees on valmis esimesel võimalusel investeerima ja selleks masinad soetama,” leiab ta. “Lüpsiplatsi ja roboti vahelise valiku määrab eelkõige tööjõud. Kuna kvaliteetset tööjõudu on keeruline leida, ollakse valmis investeerima automaatlüpsi seadmetesse.”

Nõuab teadmisi

Hollandi firma Lely lüpsiroboteid maale toova OÜ Linery juhataja Toomas Rüütel on seda meelt, et karja suurus robotite rakendamisele piire ei sea, pigem on selline arusaam müüt, mida viljelevad lüpsiplatside kasutajad, kel lihtsalt puuduvad veel kogemused, teadmised ja oskused kõrgelt automatiseeritud lüpsilautade haldamiseks.

“Näiteks ASil Peetri Põld ja Piim on kahes kõrvuti asetsevas farmis kummaski kaheksa robotit, üks veel poegimislaudas, kokku seega 17. Lähim nii suur robotlaut asub Saksamaal. Aravete Agrol on kaks lauta, ühes kaheksa teises kuus robotit. Peagi on Saksamaal valmimas lüpsilaut, kus 36 robotit, Venemaale rajatakse farmi 10 000 lüpsilehmale ja ka seal hakatakse kasutama robotlüpsiseadmeid,” iseloomustab Rüütel selle lüpsitehnoloogia arengut ja levikut.

Lüpsiroboti kasuks otsustamise argument number üks on Rüütli sõnul asjaolu, et robot võimaldab iga lehma n-ö individuaalselt hallata. Tänu sellele saab lehma kohta suure hulga näitajaid, millele oskuslikult tuginedes võib langetada maksimaalselt tulusaid otsuseid.

Lüpsirobotite ühildumine nutitelefonidega on kaasajal juba igapäevane. Nii tulevad roboti IT-süsteemist häireteated ja info omaniku või farmijuhataja nutitelefoni, palju asju saab farmi minemata, telefoni või koduarvutiga korda ajada. Kõiki funktsioone, mida automaatika ja lüpsi arvutiseerimine võimaldab – kui nende eest on kord juba raha välja käidud – tasub kindlasti kasutada. Elu muutub tänu neile lihtsamaks.

Rüütel möönab, et robotseadmed on lüpsiplatsitehnoloogiast kallimad, ent lisab, et hea asja eest peabki rohkem maksma. Ta ei tõtta vastu vaidlema väitele, et tippkarjade näitel on lüpsiplatsil käivad lehmad mõnevõrra parema piimaanniga kui robotlüpsil olevad. Ent ta esitab küsimuse: “Mille arvelt see tuleb?”

Rüütel märgib, et lehmade piimaand oleneb ennekõike ikkagi söötmisest. Kui oskuslikult, täpselt paika timmitud ratsioonidega sööta, võivad ka robotlüpsil olevad lehmad maksimaalse produktiivsuse kätte saada.

Jõudluskontrolli andmetel jääb robotlüpsi korral lehmade keskmine aastane väljalüps praegu 8000 ja 10 000 kg vahele, platsilüpsi puhul on aga näiteid ka lehma kohta 11 000 kg ja suurema keskmise väljalüpsiga farmidest. Siiski on oktoobrikuu kontroll-lüpsi järgi kõrgeima toodanguga farmide seas neli robotfarmi ̶ Lagendi OÜ, OÜ Männiku Piim, Suurekivi OÜ ning AS Peetri Põld ja Piim.

Toomas Rüütel kinnitab, et reegel see pole – määravaks saab ikka söötmine ja noorkarja tase, millest piimakarja järelkasv tuleb.

“Robotite puhul, tänu udara tervise paranemisele, saab loomale keskmiselt juurde kaks laktatsiooni. See on suur raha, mis farmiomanikule kaasneb,” ütleb Rüütel. “Eks igaühele oma, aga näib, et platsilüpsile on truuks jäänud need, kel veel mingi eelarvamus moodsate IT-lahenduste ja automaatika lauta toomise suhtes.”

Piimaand sõltub söödast

Harku vallas tegutsev agrofirma AS Metsaküla Piim läks 2009. aastal torusselüpsilt üle robotlüpsile. Esmalt soetati neli

DeLavali lüpsirobotit, investeeringu teises etapis veel neli.

Praegu, vaevalt viis aastat roboteid kasutanuna, ei julge ettevõtte juhataja Jaan Metsamaa veel kinnitada, kas loomi õnnestub tänu robotlüpsile pikemalt karjas pidada, küll on tema hinnangul selge see, et robotlüpsil lehmad on stressivabamad, ja kuigi vanemaid loomi tuli robotitega üsna pikalt harjutada, piimatoodang ei langenud – tänavu ollakse lehma kohta aasta keskmise 9600 kg suuruse väljalüpsi graafikus.

Metsamaa farmis on kokku üle 550 piimalehma, koos noorloomadega on Metsaküla karja suurus 1200. Kaheksa roboti võimekust arvestades võiks aga piimakarja suurus küündida 600ni. Jaan Metsamaa märgib, et piimatoodangut hoitakse praegu teadlikult mõnevõrra tagasi, et mitte kvooti lõhki ajada. Karjast selekteeritakse välja aeglasema lüpsiga loomad, samuti sellised, kelle nisade asend pole ideaalne, tiineid noorloomi aga müüakse välja.

“Kuigi lehmi on vähem, pole toodang vähenenud. Ja tegelikult me toodangu langust endale lubada ei saagi, sest siis jääksime juba arvete maksmisega hätta,” selgitab Metsamaa. “Kui kvoot tuleva aasta 1. aprillist vabaks läheb, hakkame jälle rohkem tootma. Võiksime loomakasvatuse osa suurendada, aga see sõltub arengutest piimanduses, sellest, milliseks kujuneb piima hind järgmisel aastal.”

Tema hinnangul ei sea laienemisele piire robotite arv, pigem määrab karja suuruse ja tootmismahu ennekõike majanduslik olukord. Metsamaa usub, et robotitest ei sõltu teab kui palju ka piimaand, seda mõjutavad pigem karja geneetika, söötmine ja loomapidamise tingimused.

“Kui noorkari kasvab heades tingimustes, arenevad sellest välja ka head lüpsilehmad,” kinnitab Metsamaa. “Robotlüpsil võiks aastas lehma kohta ikka 10 000 kg tulla. Kui piima hind stabiliseerub jälle kusagile 30 senti/kilo, siis pingutame ja saame selle taseme kätte. Kas või juba selle arvelt, et ostetud uus silokombain võimaldab teha senisest paremat sööta.” Praegu maksavad Eesti tööstused piima eest keskeltläbi 25 senti/kg.

Robotid pole neile kulutatud raha Metsaküla farmis veel tagasi teeninud. “Tasuvusaeg sõltub piima hinnast ja see on väga kõikuv,” tunnistab Metsamaa. “Kui lüpsiplatsi on ehk odavam üleval pidada, siis robotite juures on tööjõu osatähtsus vähem oluline. Näiteks saab meie farmirahvas tulla tööle kell 7.30, mitte varahommikul pool viis. Nii on robotitega rahul töötajad ja ma ise olen ka rahul.”


Lüpsirobotid

DeLaval 98

Lely 78

Galaxy 20

Millist lüpsitehnoloogiat eelistada?

Lüpsitehnoloogia valiku juures on üldine põhimõte selline, et kuni 300pealise lüpsikarja jaoks võiks esimene valik olla robotlüps, mis tähendab Euroopas enim levinud nelja robotiga lauta.

Kuni 600 lehmaga farmi võiks kaaluda robotlüpsi või platsilüpsi varianti.

Kui lüpsile läheb farmis lehmi juba kuni tuhatkond, tuleb eelistatud valikuks pidada lüpsiplatsi, enam kui 1500 lehma puhul aga karussell-lüpsi tehnoloogiat.

Kui farmis on aga lehmi juba rohkem kui 2000, saab nende lüpsmisega hakkama ainult karussell.

Sõltuvalt farmist tegeleb lüpsirobotitega üks-kaks inimest. Robotid võimaldavad piimafarmil normaalselt toimida, ilma et seal öösel üldse töötaja kohapeal oleks.

Lüpsiplatsi puhul on investeering seadmetesse robotiostule kuluvast summast väiksem, samas aga on tarvis ehitada lüpsiplatsile eraldi hoone, mis suurendab kulusid.

Luuakse ka üha täiuslikumaid kogu farmikompleksi juhtivaid ja karja haldavaid arvutisüsteeme, mille abil on omanikel-farmijuhatajatel pidevalt ülevaade laudas toimuvast.

Piima kvaliteeti analüüsitakse juba kas kohe lüpsmise ajal või vahetult pärast seda, operatiivselt saadakse teada info indlevate lehmade kohta jmt. Kõige selle juhtimiseks on farmis server, mis infot haldab, jagab ja salvestab.

600 lehma jaoks on lüpsiplatsi paigaldamine alginvesteeringuna muidugi odavam kui kaheksa roboti soetamine. Siiski peaks robotitega õnnestuma viie-kuue aastaga hinnavahe tasa teenida ja umbes kaheksandal aastal juba tulutoovaks pöörata.