Piirang oli metsaalale pandud seoses Eestimaa Looduse Fondi (ELF) 2011. aastal tehtud ettepanekuga võtta ala kaitse alla. Keskkonnaministeeriumi ametnikud pole aga siiani ettepaneku kohta oma otsust teinud.

Lõputu venitamine

Kaitseala loomise või mitteloomise (kui kaitse pole põhjendatud) otsusega venitamine on ebanormaalne olukord maaomaniku, aga ka looduskaitse seisukohast. Samas ei ole ette nähtud ühtki tähtaega, mis kohustaks keskkonnaministeeriumi oma otsust teatud aja jooksul tegema.

Asjade aeglane käik paneb nördima ja viitab suurematele probleemidele looduskaitseseaduse rakendamisel.

Üks neist on ka see, et asjaosaline maaomanik ei saa õigel ajal teavet. ELFi arvates saab loodusväärtuste kaitse olla tõhus vaid siis, kui ministeerium ja ametkonnad teavitavad maaomanikke nende maal leitud loodusväärtustest ja nende kaitsega seotud protsessidest operatiivselt. Olukord, kus teave jõuab kodanikuni alles siis, kui ta maad kasutada tahab, suurendab vaid konflikte.

Menetlemise aeg

Looduskaitseseaduse § 8 annab igaühele õiguse esitada objektide looduskaitse alla võtmise ettepanekuid. See tähendab, et kõik EV kodanikud ja organisatsioonid võivad keskkonnaministeeriumile neid teha. Seejärel kohustab seadus ministeeriumi korraldama ekspertiisi, mis peab selgitama, kas ala kaitse alla võtmine on põhjendatud. Vastavalt tulemusele kas luuakse kaitseala või loobutakse sellest.

Nüüd on Riigikogusse jõudnud looduskaitseseaduse muutmise eelnõu, kus muu hulgas kirjas uus säte: teise haldusakti (nt ehitusloa või metsateatise) menetluse saab peatada kaitse alla võtmise menetluse ajaks maksimaalselt 28 kuuks. Kui säte jõustuks, oleks 2013. aasta 1. veebruarist alates nii, et kui 28 kuu jooksul ei suudeta kaitse alla võtmise menetlust lõpuni viia, tuleb lubada sel alal metsateatisi, ehituslube jne.

ELFi arvates ei pane selline säte tegelikult riigile kohustust kaitse alla võtmist kiiremini teha, vaid võimaldab olukordi, kus otsust pole jõutud ära teha ja jätkub inimtegevus. See võib oluliselt kahjustada Eesti loodusväärtusi ja halvimal juhul sellisel määral, et polegi enam midagi kaitsta.

Nii keskkonnaminister kui teised looduskaitse juhtivametnikud lubavad, et kindlasti jõutakse 28 kuuga kaitse alla võtmise menetlused läbi viia. Selline hea tahe olukorda lahendada on kiiduväärt, kuid ministrid ja ametnikud ei ole teadupärast igavesed – seaduse muutmine võib tulevikus osutuda ikkagi ohtlikuks.

Seadusesätte asemel peab meie arvates keskkonnaministeerium muutma hoopis oma töökorraldust, et kaitse alla võtmise menetlused ei veniks põhjendamatult kaua.

Alade valik

ELF on teinud läbi aja ohtralt ettepanekuid kõrge loodusväärtusega objektide kaitse alla võtmiseks. Need on olnud analüüsitud ja teaduslikult põhjendatud ettepanekud.

Viimase kahe aasta jooksul oleme esitanud metsade elurikkuse kaitseks 128 ettepanekut, eesmärgiks kaitsta metsas üle 7 ha suurusi vääriselupaiku.

Vääriselupaigad (VEP) inventeeriti enamikus sajandivahetusel – kaardistati looduskaitseliselt väärtuslikud alad. Nende kaitseks erametsades loodi esmapilgul suurepärane kaitseskeem, mis vabatahtlike lepingute alusel võimaldas aja jooksul maaomanikele maksta
VEPide pealt saamata jäänud tulu. Paraku pole see kaitseskeem hästi toimima hakanud.

VEPide kaitses kujunes pöördepunktiks 2007. aasta, kui tehti seadusemuudatus, mis määratles VEPid majandusmetsa kuni seitsmehektariste aladena. Varasemad inventuurid olid kaardistanud ka suuremaid ja kaitsealade sees olevaid alasid, need jäid nüüd juriidilise staatuseta ja võimaluseta nende kaitset riiklikult koordineerida.

Ka riik on leidnud, et need alad peaksid olema pigem kaitsealana kui vääriselupaigana kaitstud, kuid pole suutnud neist ülevaadet saada. Tulime ELFiga riigile vastu ja tegime ise selle ülevaate ära.

Nüüd ootame, et riik meie ettepanekuid kiiremini menetleks.