Kambavaimust tõuseb tulu


Kambavaimust tõuseb tulu
Aavo Mansberg ja Raido Raba kasvatavad aberdiin-anguseid, paar lüpsilehma ka seas. “Kõige tulusam oleks kaheksakuused vasikad tapale saata, aga väike nõudlus kalli liha järele jätab nad edasi kasvama,” räägib Mansberg.Foto: Karin Kaljuläte

Ridala vallas julgevad mehed üksteise õue ja põllu peal käia – kõik ühed mahedad.

Mihkli Talu pansionaadis valitseb sulnis hommikuvaikus. Peagi tulevad neli meest, kes kutsutud – Ridala valla mahetootjad. Sõna “tootja” neile eriti ei meeldi, aga paremat ei oska ka pakkuda. Samas arutleme, et näiteks TÜ Eesti Mahe, kuhu mehed kuuluvad, ühendab siiski just tootjaid, mitte lihtsalt maahooldajaid ehk oma tarbeks kasvatajaid.

Arvo Erik on Mihkli Talu peremees, majanduskeeles võiks öelda, et hajutab pansionaadi pidamisega põllumajanduse riske. Suvitajaid on majas vähemaks jäänud, asemele on tulnud siia kanti suunatud sadamaehitajad ja teetöölised. Peremees ei kurda. Pansionaadi kõrvalt peab mahepiimakarja.

Aavo Mansberg tuleb Lauri-Jaani talust. “Millist teravilja? Kõike – mida vaid soovite!” vastab pärimise peale. Veel kasvatab juurvilja, lihaveiseid. Teda on nimetatud piirkonnas eestvedajaks. Mees ise ei kosta selle peale midagi.

Eino Valgemäe kasvatab Perdi-Jaani talus lihaveiseid ja veiseid, teravilja. “Mürgid ja eriti väetis läksid kallimaks ning head koolitajad sattusid siiakanti – nõnda hakkasingi teistmoodi mõtlema – mahedalt.”

Raido Raba kasvatab kartulit ja töötleb juurvilja. Igasugused mahetöötlejad on kolleegide seas tunnustavat aupaistet väärt. Sest töötlemata juurvilja ei taha tänapäeval keegi. “Isa alustas, mina läksin kaasa ja nüüd ei saa pidama,” kommenteerib ta mahe-olemist.

Kui hakkame haritava maa hektareid kokku lugema, saame 250 + 210 + 70 +150. Aga siinkandis on teisi mahetootjaid veel.

Mahemehed, miks te seda teete?

Paar sõna siit, paar sealt, ja kohe näha, et vanad sõbrad. Mitte iroonilises pahupidi-tähenduses. Ise räägivad, et ühelt poolt pole siinne kant oma viletsa maa pärast suurtootjatele ahvatlev, teisalt on mahedatena koos hea tegutseda.

“Mahemehed tavalise põllu peal masinatega ei käi. Aga kui oleme kõik mahetootjad, saame vabalt suhelda ja koostööd teha,” kiidab Arvo Erik. “Mahetootmine on tervisliku elu alus. Me ei kasuta väetisi ega kemikaale – ei põllul ega koduses majapidamises.”

“Mahetootmine erineb tavatootmisest selle poolest, et tööd tuleb rohkem teha,” usub Eino Valgemäe. “Hulk piimakarju läks koos Dairy pankrotiga hingusele ja minugi 70 000 krooni jäi pankrotipessa. Tuli otsast alata. Paljud mahedad lüpsikarjad kadusid just möödunud aastal ära.”

Arvo Erik ehitas lõaspidamisega lauda, aga 2013. aastast ei tohi enam piimakarja lõas pidada. “Vaevalt ma lauta ümber ehitada jaksan,” kahtleb ise. Piima viib Arvo Erik igal hommikul Haapsalu ettevõtetele. Lüpsilehmi on Mihkli Talus 20–25, mullikate ja vasikatega kokku 50 looma.

Arvo Erik jutustab loo, kus üks ema käis viimases staadiumis vähihaige lapse jaoks mahedat piima ostmas. Ütles, et see on ainus toit, mis lapsel veel sees püsib. Ka allergikuid kasvab aina peale – seepärast peabki ta küsimust mahetootmise vajalikkusest juba eos vastatuks.

Eino Valgemäe teab oma kogemustest, et isegi metssiga eelistab mahekartulit, mis siis inimesest rääkida. Arvo Erik paneb i-le täpigi: “Kui jaapanlasi uskuda, siis toiduga sisse söödud mürgid teevadki inimesed üksteise vastu agressiivseks.”

Töötlemine on valupunkt

Mahetoodete töötlemine on valus teema. “Kui töötlemisseadmete juures kõiki nõudeid täita, kulub selleks vähemalt miljon,” teab Arvo Erik.

Kui töötlemise kohti on vähe, aga tahad omakasvatatut töödelda, siis vead selle kauba kalliks. Seepärast oleks kõige otstarbekam nii toota kui töödelda suure linna, soovitatavalt Tallinna lähedal. Olenevalt kogusest olevat 100kilomeetrine vedu veel rentaabel.

Raido Rabal on juurvilja töötlemise luba käes, aga paberlikke asjaajamisi meenutab iroonia varjundiga hääles. “Kõige kurioossem lugu on see, et kõigepealt tuleb taotleda tavatöötlemise tunnustus, siis alles maheda. Ilma esimeseta teist ei saa. Ja mõlema eest tuleb riigilõivu maksta.”

See paberiralli on nüüd seljataga, aga uus probleem terendab ees. “Nüüd ütleb veterinaar- ja toiduamet, et pean pakendama maheda köögivilja teist värvi ämbritesse. Sildist ei aita, kaugelt peab näha olema, et mahetoode. Kusjuures ma ei kujuta ette tehast, kes teeks mulle ekstra väikeses koguses teist värvi pakendeid! Ma olen siia miljoni sisse pannud, ma ei saa oma tegevust ühe ämbri pärast lõpetada!”

Loe veel

Lihaveist, mille vastu on paljud piimakarjad vahetatud, saab tapaks saata Märjamaa Lihatööstusesse. Selles on ligi 53% ühistu Eesti Mahe osalus. “Ühistegemine vajab ka tootjate raha, aga teistmoodi ei saa,” räägib Aavo Mansberg. “Teisalt, töötlemise organiseerimine ongi üks koht, kus ühistegevusest kasu sünnib.”

Teravilja töötlevad ühistu liikmetena Raismiku talu ja Zerna talu, mahedat teravilja on ostnud Vändra Leib ja Tartu Veski.

Arvo Erik kahtlustab, et meie ametnikud annavad euroseadustele rangust juurde. “Kui mõne seaduse kätte saavad, hakkavad kohe mõtlema, kuidas seda karmistada,” naerab. “Seadused toodavad omakorda ametnikke, neid on aina juurde vaja.”

Kurjad seaduste ja panga peale

“Kaks korda aastas pean ametnikele tõestama, et minu kartul säilib,” on Raido Raba pahane. “Need katsed panevad kohe mu toodangule 3000 krooni aastas otsa. Aga see pole ainus maks. Et müüa nädalas 2 või 20–30 kg puhastatud porgandit, pean jällegi proovid tegema ja nende eest maksma.”

Arvo Erik peab jällegi kaks korda kuus oma piimaproovid Tallinna viima – niisugune aja- ja rahakulu.

Eesti riigis on nii, et oled sa väike- või suurtootja, nõuded ja maksud on ikka samad.

“Oma tegevust lõpetada ka ei saa, kui häda juba päris suur,” teab Eino Valgemäe. “Sest toetuste saamise nõudeks on lubadus viis aastat mahetootmisega tegelda. Kui lõpetab, võetakse tagantjärele maha seegi toetus, mida tegutsemisaastate eest oled saanud.”

Kontrolle pidi ka järjest juurde tulema, iga ametkond tahab mahetootjale oma silma peale visata ja paberi välja kirjutada. Kontrollivaid ametkondi kokku lugedes sai just ühe käe sõrmede jagu kokku. “Aga meie vastutame tegelikult ise oma toodangu eest. Mahetootja saab vaid korra eksida, siis pole teda enam turu jaoks olemas,” teab Aavo Mansberg.

Lõpuks kiruvad mehed meie üliliberaalset majandust, kus ühises majandusruumis naabritega võrreldes väiksemat toetust saame, ja selleks korraks ongi südamelt kõik öeldud.

Mis neist saab?

Mahemehed ongi tüüpilised eestlased: kiruvad ja kiidavad ilma- ja maaelu ühtaegu. Teadagi, mis on maainimese rõõm: lähed põllule, vaatad – vili kasvab, ja süda läheb soojaks. Kes veel mahedat toodab, sellel on natuke suurem kiiks juures ja rõõm tehtust jälle suurem.

Aga perspektiivi on. Teised riigid võtaks mahetoodangut laevatäite kaupa, aga meil pole anda. Mehed arvavad, et mahemehi on juurde tulemas – ootavad uut raha: toetusi, võimalusi. Ega nad tea, mis suur töö neid ootab, kahtlevad tänased tegijad.