Evestus osutas, et liigi arvukus tegi 1990. aastate lõpus läbi peaaegu kahekordse languse: ajal, kui kanakulle peeti meil veel täiesti tavalisteks tiivulisteks, küündis nende arv 1000 või veidi enama paarini, kuid viimaste arvukushinnangute kohaselt on sellest nüüd järele jäänud vaid umbes 500 paari.

Mis põhjusel eeskätt vanades metsades pesitsevate kanakullide hulk niivõrd järsku kahanes, pole senini teada. „Ilmselt on see olnud tingitud kaudsetest mõjuteguritest — sobilike elupaikade ja ühtlasi ka toidubaasi muutumisest, sest näiteks metsakanalisi on vähem,” arvas Evestus.

Lääne-Eestis olukord halvem

Ühtlasi tõi Evestus esile, et Lõuna-Eestis sigivad kanakullid mingil põhjusel edukamalt kui Lääne-Eestis. „Kui Lõuna-Eestis on neil pesas valdavalt kolm poega, siis Läänemaal ja Saaremaal vaid üks või kaks poega,” kinnitas ta. Keskkonnaameti looduskaitsebioloog Eike Vunk märkis, et amet tegeleb parasjagu 14 uue kanakullide püsielupaiga moodustamisega ja kui nendeni jõuab ka kõigile nõuetele vastav ornitoloogiaühingu ettepanek, hakatakse ka 12 täiendava püsielupaiga loomist menetlema. Ettepaneku kohaselt peaks tosin uut 13–49 hektari suurust püsielupaika tulema osalt nii riigi- kui ka erametsadesse. Vunk selgitas, et keskkonnaamet peab edasise menetluse käigus uutel aladel omalt poolt täiendava ekspertiisi korraldama, et kontrollida, kas kõigis kohtades ikka on mõtet moodustada metsamajanduslikele töödele rangeid piiranguid seadva kaitserežiimiga püsielupaik.

Kui see on tehtud, teavitatakse kavatsustest maaomanikke. Vastavaid läbirääkimisi hakatakse nendega pidama alles siis, kui ka keskkonnaministeerium on omalt poolt kava heaks kiitnud. Võib niisiis kuluda hea mitu aastat, enne kui kanakullide pesakohad lõpuks korralikult kaitse alla pääsevad.

Seni on kanakullide heaks väljaspool kaitsealasid moodustatud ühtekokku 48 püsielupaika, mis võeti kaitse alla 2006. aastal