Tina ja Martino on maremma-abruzzi tõugu lambakoerad. Tõug on pärit Itaaliast ning aretatud selleks, et nad karja igasuguste erinevate ohtude eest kaitseksid. Eelkõige kasutati ja kasutatakse maremma-abruzzi tõugu lambakoeri Itaalias lambakarjade valvurina. Tõustandardis on kirjas, et see igivana koduloomakarju valvav koeratõug põlvneb samahästi Abruzzis lammaste karjatamisel kui ka Toscana ja Latiumi Maremmal kasutatavaist lambakoertest. Alates 1860-ndatest aastatest, kui lambakarjad liikusid ühest piirkonnast teise, hakati neid kahte primitiivset tõutüüpi hakati omavahel ristama ning kujuneski välja uus tõug. 

Tina on ostetud Šveitsist, kus tema vanemad teenisid oma peremehi just töötavate lambakoertena. „Tõukirjelduses on öeldud, et maremma-abruzzi lambakoer on enesekindel, julge ja karmatu, valvamist ja kaitsmist ei pea talle õpetama. See oskus antakse n-ö verega edasi. Ja tõesti – meie pole oma koertele valvamist õpetanud, ometi töötavad nad usinalt ja edukalt,“ selgitab Imbi.

Tina ja Martino elavad kogu aeg koos lammastega, 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas. Nad tunnevad end karja täieõiguslike liikmetena. Peremehe sooje sohvapatju need koerad ei igatse. Valgetel suveöödel viibivad nad koos lammastega karjamaal. Kui ööd pimenevad, minnakse kõik koos sõbralikult lauta ööunele. Talvel aga, kui lambad enamuse ajast – sõltub ilmadest – laudas veedavad, on ka koerad nende seltsis. 

Hommikul kontrollivad koerad karjamaa alati üle. Tina teeb peamise töö, käib aiapiirid läbi. Martino, kes on justkui abikoer, seisab sel ajal Tina ja karja vahel ning jälgib ühe silmaga Tina tegevust, teisega aga karja. „Martino on sündinud Soomest perekoerana, reaalset valvetööd pole tema vanemad teinud. Võib-olla see ongi põhjuseks, miks tema endale alati kergema tööotsa valib. Mulle tundub, et kui saaks, siis tahaks ta vaid pikutada ja lasta endale külma õlut ette kanda,“ naerab Imbi, osutades naljaga pooleks sellele, et ka koertemaailmas peavad naised sageli meeste eest raskema töö ära tegema. 

Sellest peale, kui kaks aastat tagasi koerad osteti, pole Sae talu karjast ükski lammas kaduma läinud. Varem oli tavaline, et kaksikutest talledes langes üks rebase saagiks. Tavaliselt poegivad lambad varakevadel turvaliste laudaseinte vahel, kuid vahel juhtub, et mõni utt toob karjamaal suvised talled. „Ümberkaudsed lambapidajad, kel kaitsekoeri pole, räägivad, et rebased lausa passivad, kui utt sünnitama hakkab. Lammastel, eriti maalammastel sünnivad üsna sageli kaksikud, ja siis ongi nii, et seni kuni ema esimest talle lakub, ootab rebane ute saba all ja paneb teise vastsündinu pintslisse,“ jutustab Imbi. Ta on veendunud, et igal lambakasvatajal peaks karja valvav koer või koguni kaks kodus olema. Siis tuleks rebasel omale mujalt lõunasöök otsida.

Karjaaed on Sae talus madal, põlvekõrgune, kuid koerad sellest üle ei lähe. Juba noorukieas käisid peremees-perenaine nendega koos valvatava territooriumi läbi ja näitasid piirid ette. Nüüd kontrollivad Tina Ja Martino ööpäeva jooksul oma karja söödamaad korduvalt üle, isegi õhku – kullid! – heidetakse valvel pilgud. Olles ohu puudumises veendunud, liituvad nad karjaga ja liiguvad koos nende söömise rütmis edasi. Iga sissetungija – olgu selleks siis metsaveeres ringi kalpsav jänes või mõni seeneline – peletatakse valju haukumisega tagasi üle karjamaa piiri.

„Kui sissetungijaks on inimene, asetab koer end karja ja sissetungija vahele ning annab üsna ähvardava haukumisega märku, et kaugemale pole enam tervislik tulla. Ilmselt on juhuslikud seenelised ja marjulised meie koerte sõnumit õigesti tõlgendanud – ükski inimene pole kahe aasta jooksul hammustada saanud,“ räägib Imbi. Siiani on tal meeles šveitslase, kelle käest Tina osteti, sõnad: „See koer ei ründa inimest kunagi!“ Samas, ära iial ütle iial – koerte tolerantsust ei maksa võõrastel inimestel proovile panna.

Lammastega on Tina ja Martino sõbrad kutsikaeast peale. Villakerad algul veidi pelgasid neid, kuid nüüd võetakse koeri juba ammu kui omasuguseid. „Meil on lausa lembepaarikesed välja kujunenud. On lambaid, kes koeraga koos külg-külje kõrval kerra tõmbunult pikutavad, on tallesid, kes koeral end lakkuda ja puhastada lasevad.“

Selle suurt kasvu (turjakõrgus on 60-73 cm, kaal 30-45 kg) koera ülesandeks on lähtudes tugevatest kaitse- ja valveinstinktidest karja saatmine ja kaitse ning igasuguse muu vara valvamine. Tema valge karvkate on tihe, ilmastikukindel ja paks.

Oma perekonda on maremma-abruzzi lambakoer kiindunud, võõraste suhtes umbusklik. Pere keskel on ta rahulik, töötades aktiivne ja valvas. Koer on tark ja intelligentne, teda on kerge koolitada, kuid ta sobib siiski vaid kogemustega koerapidajale. Mitte mingil juhul ei ole selle koera koht linnakorteris.