Karjakoer Moosese elu koos karjaga
Mooses on Kõinastul asuvas Rööpli-Jaani talus kasvanud alates 3. elukuust. 8. juunil saab ta 4-aastaseks. Jaan ja Roberta Erelt peavad kariloomi, karjamaa on suur ning Mooses võeti nimelt karjakoera rolli täitma.
Roberta meenutab: "Oli vajadus abilise järele, kes suudaks karja ajada ühelt karjamaalt teisele, nii et keegi maha ei jääks või kuhugi võssa ennast ära ei peidaks. Teadsime, et võtame karjakoera, küsimus oli vaid, millise. Vaatasin ka Austraalia karjakoeri, aga nemad on võõraste inimeste vastu üsna agressiivsed. Järgmine valik oligi bern."
Peale ilusa välimuse on bernid ka sõbralikud. Alates esimesest hetkest Moosesega tundis Roberta, et tema on nende pere koer. Mooses oli perenaise sõnul väga kontaktne kutsikast peale, mis on töökoera puhul äärmiselt oluline.
Loomakarjaga ei osanud Mooses alguses siiski midagi peale hakata. Ent peres oli ka teine koer Sofi - labradori retriiver, kes nooremale kolleegile asjad selgeks tegi.
Sofi ise on tegelikult hoopis koolitatud jahikoer. Tal on jahipass ja ta on õppinud veel päästekoeraks. Karja ajama hakkas Sofi n-ö loomulikust intelligentsist. "Algul jooksis ta meiega lihtsalt kaasa, kuni ma ühel päeval avastasin, et koer on hakanud aru saama, mida me teeme. Ta aitas ajada äärmised loomad, kes maha jäid, karja juurde."
Hiljem, kui Mooses kasvas, jagas Sofi oma teadmisi temaga.
Karja ajades on Mooses tavaliselt nii kaua rihma otsas, kuni mõni kariloom teistest maha jääb või võssa keerab, siis laseb Roberta koera lahti. Tema ülesanne on kari kokku ajada.
Veiste jaoks autoriteet
Veiste jaoks on Mooses suur autoriteet. Tema hallata on 89 herefordi lihaveist ja 8 hobust Kõinastu laiul ja Kõinastu leel. "Sofi kardab üksi veiseid ajada, aga Mooses on nagu lõvi. Teda tuleb pigem tagasi hoida."
Kariloomad ei pruugi loomu poolest koera karta ning võivad talle ka vastu hakata. Neil on tugevasti väljakujunenud nn hundiinstinkt - nii kaitsevad nad looduses karja ja vasikaid.
Eelmisel aastal tuli tallu kümmekond uut looma. Kui nad Moosest esimest korda nägid, tahtsid nad teda grupis rünnata.
Mooses seisis perenaise kõrval. Omal algatusel ei tohi koer loomi ajama minna. "Mul hakkas juba tõsine hirm, olin veel lapsevankriga..." meenutab Roberta.
Siis andis Roberta Moosesele käsu veised ära ajada. Koer sai sellega suurepäraselt hakkama.
Uustulnukad tegid hiljem veel mõne katse rünnata. Ilmselt polnud nad kas varem üldse koera näinud või olid kohanud vaid sellist, kes neid kartis. Viimaks leppisid sõralised asjaoluga, et imelik küll, aga siin ongi nii, et koer neid kamandab.
Sõbralik ja ustav
Roberta on tähele pannud, et kui bern saab palju liikuda ning instinktipärast tööd teha, on ta kodus rahulik ja mõnus kaaslane.
Roberta leiab, et Berni alpi karjakoer on oma loomult dominantsem kui labrador. Kuigi Sofi on vanem ning peres kauem olnud, on Mooses ikkagi liider. Roberta kirjeldab teda kui soliidset tegelast, kes laseb vahel ka "daamil" otsustada.
Berni alpi karjakoer on väga sõbralik ja tahab tohutult oma peremehele meeldida. Ta on ühe peremehe koer. "Kui labradori saab vorstitükiga ära osta, siis bern on selles osas üsna umbusklik."
Instinkt karja ajada käivitub karjakoeral sobivas keskkonnas küll iseenesest, kuid et seda õigesti suunata, oleks Roberta arvates hea teda koolitada.
Kindlasti vajab iga koer olenemata tõust põhikoolitust.
Roberta hinnagul ei saa eraldi välja tuua inimtüüpi, kes sobiks karjakoeraga tegelema, kuid ühes on ta kindel: "Loomi on vaja armastada ning neid kindla käega kasvatada, sealjuures ilma piitsata, präänikuga.
Loomulikult on esimene ja tähtsaim tingimus koera võtmiseks, et oleks aega ja tahtmist temaga tegelda."